Tundmatus kohas vette ehk Patrullvõistlus Blue Nail 2018

Patrullvõistlus Bla Negl toimus tänavu juba kahekümnendat korda. Pärnumaa maleva vabatahtlikud said sellest osa võtta tänu heale tulemusele Utria dessandil, kus tihedas konkurentsis õnnestus meil Kaitseliidu parima võistkonnana tulla teisele kohale.

Infot võistluse kohta hankida oli võrdlemisi raske, sest ükski eestlane polnud sellel varem osalenud. Väga palju ei aidanud edasi ka jõukatsumise koduleht, mis andis võistlusest küll üldise ülevaate, kuid detailide osas jäi väga kitsiks. Sama lugu oli Wikipediaga. Seetõttu meenutas kogu üritus pisut pea ees tundmatus kohas vette hüppamist.

Kohale jõudes anti meile Kaitseliidu pileti ettenäitamisel relvad ja suunati ühe kooli juurde, kus pidime kaua passima enne, kui midagi toimuma hakkas. Mingil hetkel hakkasid kõik kuskile minema. Liikusime kaasa ja mõistsime, et nüüd on registreerimine. Sealt saime stardimaterjalid ning teada briifingu aja ja koha.

Pärast suurt koosolekut muutus pilt juba natuke selgemaks. Võistlusel oli võimalik osaleda pikemal või lühemal trassil, kas kahe- või kuueliikmelise võistkonnana. Meie siis osalesime pikal trassil kaheliikmelise võistkonnana.

Pärast ühisstarti pistsid kõik kuskile suunda jooksu, nii tegime ka meie. Taani loodus on meie omaga võrreldes ikka väga lage, enamasti suured põllud, aga taanlaste kiituseks peab mainima, et valdavalt olid need haritud. Metsa kui sellist oli seal üldse väga vähe ja seegi oli istutatud mingi aeg tagasi.

Vastutegevuse hulk oli hirmutavalt suur, ligi 250 võitlejat, kes olid varustatud öövaatlusseadmetega, termokaameratega, jäljekoertega ja õhuluurevahenditega meie leidmiseks. Võistlejate olukorra tegi see raskeks, sest meie ei tohtinud kasutada ei öövaatlusseadmeid ega ka termokaameraid, isegi mitte GPS-seadet. Liikumine toimus vaid kompassi ja kaardiga mööda põlde ja radasid. Paraku on päris keeruline varjatult liikuda mööda avatud maastikku, eriti veel, kui vastane kasutab ka pimedas nägemise vahendeid. Ei õnnestunud meilgi puhtalt läbi pääseda ja jäime kahjuks kolm korda vastase küüsi.

Esimene punkt oli postkast, kus olid järgmise punkti koordinaadid. Edasi tuli liikuda ilma ajakavata punktist punkti ja täita ülesandeid. Punktid olid lahti laupäeva hommikul kella 7ni. Pärast seda tuli ennast kuhugi ära peita nii, et vastutegevus üles ei leiaks, ja olla peidus kuni kella 18ni. Seejärel olid punktid taas lahti kuni pühapäeva hommikul 7ni, mil võistlus lõppes.

Kokku oli punkte kaheksateist, mille me ka kõik läbisime, kuigi meie liikumise muutis raskeks asjaolu, et halvasti läbimõeldud kontrollpunktis ülesannet sooritades murdis üks võistkonnaliige hüppeliigese. Kuna õnnetus juhtus juba kuuendas punktis, võite ise mõtiskleda, läbi millise valu tal see edenemine kulges.

Trassi pikkus jäi kuskil viiekümne ja kuuekümne kilomeetri vahele. Lisaks kohad, kus liiguti bussi või soomukiga mingile spetsiifilisele ülesandele teatud paika või sooritati ülesannet sõidu ajal. Ülesanneteks olid: vee keetmine, magamisaluse tegemine, meditsiin, asjade leidmine, asukoha määramine, kauguste määramine, relvakompott, takistusrada, laskmine, relva kasutamine, ruumide puhastamine hoones, pioneeripunkt, lõhkamine, varustuse kontroll, orienteerumine, olukorra hindamine, tähelepanu, veetakistuse ületamine, pioneerivahendite tundmine ja info edastamine. Ülesannete raskusaste ei olnud väga kõrge, kuid keeruliseks muutis olukorra pigem see, et eri riikide kaitsevägedel on erinevad nõuded, kuid kohtunikud olid Taanist.

Jõukatsumine paistis silma eelkõige oma rahvusvahelisuse poolest. Kokku startis meie võistlusgrupis 42 kaheliikmelist võistkonda, kes olid pärit Šveitsist, Soomest, Taanist, Norrast, Saksamaalt, Lätist ja Hollandist. Eestit hoidis pildil Pärnumaa maleva võistkond kooseisus Peedu Perner ja Kristo Sinivee, keda toetas vanemveebel Hannes Aus.

Lõpetuseks võiks öelda, et taanlastel on veel palju õppida, kuidas rännakvõistlusi korraldada ja läbi viia. Sellist korralagedust, segadust ja teadmatust pole ma oma kogemuste käigus kohanud veel ühelgi Eestis toimuval patrullvõistlusel. Aga me oleme tänulikud võimaluse eest esindada Kaitseliitu rahvusvahelisel patrullvõistlusel. Oma kogemuse me sealt saime ja kui minna sinna järgmisel korral, siis oleksime juba palju targemad.

Tekst: Kristo Sinivee, võistkonna liige
Foto: Hung Van Plungklang Nguyen