Talvesõdalaseks ei tee lumevärvi riietus, vaid põhjalikud teadmised ja hea ettevalmistus

Kursuse instruktor vanemveebel Hannes Aus Pärnumaa malevast avastas üllatuslikult, et paljud kursusel osalenud polnud suuski paarkümmend aastat alla saanud ning teadmised nende vanamoodsate, ent töökindlate liikumisvahendite hooldamisest puudusid enamusel täiesti. Aus kinnitas, et talvesõja eripäradele tuleb kindlasti rohkem rõhku pöörata. „Talvel peab lasketreeningute kõrval olema kindel koht välilaagritel koos rännakutega, et võitlejad saaksid aimu lumeoludes liikumise tempost ja talvisest varjumisest,“ sõnas ta.
 
Esimene nädalavahetus kulus ettevalmistusele. Tutvust tehti patrull- ja varustuse kelguga ning õpiti vajadusel ka suuskadest kelku valmistama. Hulk aega pühendati varustuse pakkimisele. Külmas talves, kus vahepeal tuleb liikuda, vahepeal liikumatult paigal olla ja mõnikord on oht läbi jää vette kukkuda, peab asjad pakkima äärmiselt arukalt. Kaasas peab olema mitu komplekti veekindlalt pakitud riideid ja lisaks ka muu eluks vajalik kraam, mida loomulikult tuleb rännakul ise kaasas kanda.
 
Teisel nädalavahetusel asusid õppurid kõike praktikas katsetama. Kiiresti selgus, et suusatamine pole pooltki nii lihtne kui telerist maailmakarikavõistlusi vaadates. Päris segavateks vahenditeks alla pandud lauad siiski polnud, sest lumel oli liikumiskiirus umbes neli kilomeetrit tunnis. Jalgsi paksus lumes liikudes jääks see alla kilomeetri. Tempot võtab maha ka see, et kaasa tuleb vedada kogu varustust koos telgi, küttepuude, vee, maskeerimisvahendite ja muu vajalikuga. Vajadusel lisandub siia ka haavatute transport.
 
Talvel, ja tegelikult ka igal muul ajal, tuleb arvestada, et masinatega ei pruugi igale poole ligi pääseda ning raskete olude korral on lihtne sootuks kinni jääda. Lisaks tekitavad igasugused mootorid müra, mis ei tule kunagi kasuks neile, kes soovivad märkamatult liikuda.
 
Kuid sõltumata sellest, kas liikuda motoriseeritult või kondiauruga, lisandub talvel lumega alati üks suur mure. Nimelt jäävad väga hästi näha jäljed. Paksus lumesajus laheneb probleem võluväel iseenesest, kuid selle ootama jäämine võib kurvalt lõppeda. Jälgede peitmine oligi üks osa koolitusest. Õpiti, kuidas varjata liikumisjälgi ja kuidas muuta laagripaik nähtamatuks. Et asi täiuslik oleks, siis tehti selgeks seegi, kuidas eksitamiseks teha radu, mis vastase sootuks sohu saadavad ja sinu tegeliku asukoha salajaseks jätavad. Lumeoludes tuleb arvestada, et paljud asjad, mis rohelisel maastikul probleeme eriti ei tekita, võivad talvel üllatada. Nii katsetasid võitlejad ka varitsuse seadmist, kus tuli hoopis teistsuguste oludega arvestada.
 
Talvetingimustes sõjapidamise kursus oli suunatud eelkõige üksuste ülematele ning seal osalenud panid nii mõndagi kõrva taha. Üsna üksmeelselt leiti, et talvesõjal on omad eripärad, millega hakkamasaamiseks tuleb harjutada. Ülem peab teadma, missuguses vormis on tema üksus ja valima õige, maastiku ja võitlejatega sobiva liikumistempo. Suuskadega harjumine võtab aega, samuti vajab katsetamist, milliseid riideid kanda liikudes, milliseid paigal püsides ning kuidas üldse pakases riideid vahetada. Seda viimast said kõik võitlejad proovida, sest kursuse lõputunnistuse said need, kes läbisid ka kõige ebameeldivama katsumuse – jääaugudrilli.

Tekst: Karmen Vesselov
Foto: Hannes Aus