Malev

Vabariigi sünd ja Kaitseliit Pärnumaal.

Praeguse kaitseliidu juuri otsides jõuame aastasse 1917. Juba kolmandat aastat käis maailma tollase ajaloo suurim sõda. Kuigi lahingud Eestimaa pinda polnud puudutanud, oli sõda sekkunud või sekkumas rohkem kui 100 000 noore eesti mehe ja nende lähedaste ellu ning tulevikuplaanidesse. Kuni eesti noormehed sõdisid ja surid kaugetel tandritel, oli Vene Põhjarinde tagalaks muutunud Eestis üle 100 000 vene sõjaväelase. Vene väge jätkus ka Pärnusse ja Pärnumaale. Sakslaste meredessandi kartuses oli Salatsi jõe suudmest Tõstamaani paigutatud 13. armeekorpuse väeosad – kokku umbes 30 000 meest. Vene sõdur pole kunagi hiilanud distsipliini ja korra-armastusega, seda vähem sai distsipliini loota rindekaotustest ja pidevast taganemisest muserdatud armeelt. Juba niigi suurt segadust harimatu sõduri mõttemaailmas võimendas üha tuure koguv enamlik propaganda. Selle tulemus väljendus eelkõige distsiplineerimatuses, distsipliinita sõjavägi pole aga sõjavägi, vaid marodööritsev jõuk. Marodöörlust soodustavaks asjaoluks oli tolleks ajaks juba igapäevaseks probleemiks muutunud sõjaväe puudulik varustamine nii toidu kui muu vajalikuga. Sõjaväelased leidsid lahenduse röövimises ja omavoli all kannatasid kohalikud elanikud, eelkõige maarahvas.



23. veebruaril toimusid Venemaa pealinnas Petrogradis sündmused, milliseid tunneme Veebruari-revolutsioonina ja mille tulemusel asendus tsaarivõim Ajutise valitsusega. Kuna sõja ja revolutsiooniliste segaduste tõttu oli side ning ajakirjanduse levik suuresti häiritud, jõudsid teated Impeeriumi pealinnas toimunust Pärnusse ebamääraste kuuldustena ja suure hilinemisega. Asjasse tõid selgust 6. märtsil kubermangukeskusest Riiast* saadetud telegrammid, milles ühes teatati keiser Nikolai II troonist loobumisest ja võimu üleminemisest Riigiduuma ajutise komitee kätte, teises käskis äsja uue võimu poolt Liivimaa kubermangu komissariks määratud Andrejs Krastkalns (endine Riia linnapea) võtta relvad tsaaripolitseilt ja luua uus korrakaitsestruktuur – vabatahtlik rahvamiilits. Oma erakorralisel koosolekul määras linna volikogu ametisse linna ja maakonna miilitsaülemad ning alustati vabatahtlike miilitsate värbamisega. Alustatu nullisid 8. märtsi verised sündmused linna raekoja ees. Tolle päeva pärastlõunal hakkasid tänavatele kogunema kehvast toitlustamisest ärritatud sõdurite jõugud. Enamlikult meelestatud sõdurite miiting jätkus raekoja ees. Sõduritega ühines ka vaesemat linnarahvast. Nõuti kaubaladude läbiotsimist ja toidutagavarade ülevõtmist. Stiihiline ülesastumine muutus linnavalitsuse liikmete, eriti baltisakslaste suhtes vägivaldseks. Nõuti sakslastest linnapea, linnanõunike ja linnavolinike vahistamist. Rahva ette astunud linna komandant polkovnik Ostapenko nõudis, et sõdurid lõpetaksid omavoli ja läheksid tagasi kasarmutesse. Enesekaitseks tulistas ta kolme teda rünnanud sõdurit. Ostapenko torgati tääkidega surnuks, kaks haavatud sõdurit surid hiljem. Veristest sündmustest vapustatud miilits lõpetas tegevuse. Tagasi astusid ka ühiskondliku julgeoleku täitevkomitee liikmed.



19. augustil alanud Saksa vägede pealetungi käigus vallutati Riia ja ületati Väina (Daugava) jõgi. Järjekordne taandumine suurendas segadust ja korratust Vene väes veelgi. Röövimine ja muu vägivald rahva kallal muutus igapäevaseks nähtuseks. Abipalved riigivõimu poole jäid tagajärjetuks. Lahendus leiti omakaitse (abipolitsei, tagavara miilitsa) organiseerimises. Eeskujuks oli Tallinn, kus Omakaitse idee sündis ja oli juba realiseerunud. 8. septembril (21. septembril u.k j.) peeti Pärnu linnaametis koosolek, kus osalesid linnavolinikud Aleksander Tammann, Mihhail Kangro, Jaan Lüdig, Siegfried von Bremen, Jakob Schots, maakonna miilitsa esindajana pärastine linnapea Hendrik Soo ja tuletõrje esindajaina Sits ning



*Kuni Eesti ala ühendava määruse kinnitamiseni Venemaa Ajutise Valitsuse poolt 1917.a. 30. märtsil jagunes etniline Eestimaa Liivi sõjas kujunenud Rootsi ja Poola võimupiiri järgivat joont mööda Eestimaa ja Liivimaa kubermanguks. Pärnumaa kuulus Liivimaa kubermangu, kubermangukeskus asus Riias. Saksa okupatsioonivõim Ajutise Valitsuse määrust ei tunnistanud ja taastas kubermangude endised piirid.

Loorents. Koosolekul peeti vajalikuks alustada rahva omakaitse, vabatahtliku (tagavara) miilitsa asutamist.

Miilitsaülemaks valiti Aleksander Tammann. Linn jaotati viieks osakonnaks ja need omakorda 13. jaos- konnaks. Omakaitsesse koondus umbkaudu 400 meest. Igas jaoskonnas patrullisid öösiti kolmemehelised patrullid isiklike relvadega, sest linnaametil relvi polnud. Pärnu vabatahtlikel miilitsail oli registreeritud 120

revolvrit, 35 vintpüssi ja 23 jahipüssi. Miilitsasse võeti vaid usaldusväärseid kodanikke.



Oktoobri lõpus Peterburis toimunud riigipöörde tulemusel läks võim enamlaste kätte. Pärnumaal toimus enamlik riigipööre n.ö. ringkirja vormis – ametiasutused said teada, et riigitüüri juures on uued mehed. Kuna Pärnus ja Pärnumaal olid enamlaste positsioonid väga nõrgad ja puudusid ka sobivad liidrid, siis koosnes 29. oktoobril asutatud Pärnu Sõja-revolutsioonikomitee ainult vene sõjaväelastest ja tsiviilvõimu asjaajamistesse esialgu ei sekkutud. Kohalik punakaart oli praktiliselt olematu ja omakaitse tegutses edasi. Pärnus oli vabatahtliku miilitsa/omakaitse tegevus kooskõlastatud nii garnisoniülema kui ka uue võimuorgani - Tööliste ja Soldatite Täidesaatva Komiteega.

Samal ajal oli käimas eestlastest sõdurite ja ohvitseride Eestisse koondamine ning nendest rahvusväeosade formeerimine. Rahva julgeoleku tagamiseks toodi detsembri alguses Pärnusse Tartu tagavarapataljoni üks rood. Rindelt koju naasnud eesti sõdurite arv kasvas kiiresti. Detsembri lõpus formeeriti neist tagavarapataljoni roodu baasil 2. Eesti jalaväepolgu täienduspataljon. Formeerimise omapäraks oli, et pataljoni roodud pandi võimaluse piirides kokku ühe kandi meestest. Pataljoniülemaks määrati staabikapten Felix-Johannes Tannebaum. Kuna linna poolt sõjaväe tarbeks ehitatud Krasnojarski kasarmutes peremehetses vene väeosa, majutati pataljon kesklinna majadesse. Pataljoni staabi asukohaks sai pangamaja Rüütli tn. 40. 1918.a. 5. jaanuaril nimetati pataljon 2. polgu III pataljoniks, mida rahvas hakkas peagi eesti väeosa vene omadest eristamiseks Pärnu Eesti pataljoniks kutsuma. Maarahva kaitsmiseks vene sõdurite omavoli vastu jaotati osa pataljonist rühmade ja jagude kaupa valdadesse laiali ning koos kohaliku omakaitsega suudeti esmane kord ja julgeolek oma maakonna piirides tagada.

Enamlikku täitevkomiteed häiris Eesti pataljoni allumatus nende käskudele ja korraldustele ning eesti ohvitseride jätkuv oma ametikohtadel püsimine ning tsaariarmee pagunite kandmine. Tüli tipnes 20. veebruaril Eesti pataljoni ja täitevkomitee poolt välja käsutatud vene üksuse relvastatud vastasseisuga. Tänu pataljoniülem Tannebaumi külmaverelisele käitumisele ning küllap ka vene sõdurite soovimatusele enamlike ideede nimel oma eluga riskida, lahenes vastasseis lahinguta.

Ebamäärase jõudude vahekorra lõpetas sõnum Saksa vägede maabumisest Virtsus. Nüüd oli enamlikele võimumeestele Eesti pataljoniga arvete klaarimisest tähtsam oma naha päästmine. 22. veebruari hommikuks olid Pärnust lahkunud nii punased komissarid kui ka viimased vene sõdurid. Olukorda linnas asus kontrollima Pärnu Eesti pataljon koos varjust välja astunud omakaitsega. Eesti sõdurite ja omakaitse julgestusel ning selle piduliku sündmuse puhuks kokku pandud pataljoni koondroodu lastud aupaukudega kuulutati Pärnus 23. veebruari õhtul välja Eesti vabariik. 24. veebruari keskpäeval toimus pataljoniülem Tannebaumi käsul relvis, sini-must-valge lindiga pagunitel, pataljoni tseremonial marss – Eesti Vabariigi esimene sõjaväeparaad. 25. veebruari varahommikul jõudsid linna Saksa sõdurid. Okupatsioonivõimude korraldusel pidid nii omakaitse kui Pärnu pataljon relvad loovutama ja oma tegevuse lõpetama.

Tallinnas õnnestus saada luba Bürgerwehr-Omakaitse loomiseks. Seda vormilt saksapärast, sisult eestlaslikku organisatsiooni kattevarjuks kasutades asuti organiseerima Kaitseliitu. Pärnus olid selle äärmist konspiratiivsust nõudva tööga seotud ohvitserid, üliõpilased ja mõned vanemad gümnasistid. Oma osa oli Jahta kaluriseltsi liikmetel. Avaliku elu tegelastest olid Kaitseliidu loojate seas Johann Hansen, August Jürmann, Hugo Kuusner, Peeter Päts, Jaan Piiskar, Theodor Pool, Nikolai Talts jt.



Kätte jõudis 1918.a. november. Maailma tollase ajaloo suurim ja ohvriterohkeim sõda lõppes. 11. novembril jätkas oma Saksa okupatsiooniga katkestatud tegevust Eesti Vabariigi Ajutine Valitsus. Samal päeval astus avalikkuse ette okupatsiooniaegse omakaitse varjus organiseeritud Kaitseliit. Eesti Kaitse Liit, nii ta end tollase keelepruugi kohaselt nimetas, tegi üldsusele teatavaks oma eesmärgid, ülesanded ja juhid. Pärnus asusid okupatsiooni ajal loodud Kaitseliidu salgad ettevaatlikult tegutsema 12. aprillil.

Kaitseliidu korralduste ülemaks Pärnumaal ja Pärnu linnas määras EKL keskjuhatus endise Pärnu Eesti pataljoni ülema staabikapten Felix Tannebaumi. Levinud versiooni kohaselt oli Tannebaum seotud õpingutega Riia polütehnikumis ega saanud Pärnusse Kaitseliitu organiseerima tulla. Kaasaegsete kirjapandut uskudes tuli Tannebaum Pärnusse, kuid 14. novembril erakondade esindajaist moodustatud parteidevaheline büroo ei pidanud teda loodava kaitseliidu maleva pealikuks sobivaks. Malevapealiku kohta pakkus büroo reservlipnik Peeter Pätsile, kuid too keeldus. Uueks kandidaadiks leiti hiljuti sõjatandrilt kodumaale jõudnud Tõhela mees, leitnandist kooliõpetaja Karl-Johann Laurits. Sõjaaegsed lipnikekursused lõpetanud kogenud rindeohvitser leitnant Laurits oli Vene sõjaväes jõudnud pataljoniülemaks tõusta. 16. novembril nimetati Laurits Pärnumaa maleva pealikuks ja ühtlasi ka Pärnu komandandiks. Malevapealiku abilisteks valis büroo kolmeliikmelise korraldava komisjoni, kuhu kuulusid Peeter Päts, August Jürmann ja Jaan Karu. Büroo nimel Tallinnas juhtnööre nõutamas käinud üliõpilane Oskar Kask (tulevane linnapea) tuli tagasi teatega, et alustada tuleb omakaitse korraldamisest.



Võimu ülevõtmine sakslastelt edenes Pärnus väga vaevaliselt. Baltisaksa kogukond ei suutnud leppida tõsiasjaga, et juba peaaegu reaalsuseks saanud unistus Balti hertsogiriigist ja sellega kaasnev jagamatu võim hajusid miraažina. Toeks kohalolev Saksa sõjavägi, püüti säilitada okupatsiooniaegset valitsemiskorda viimase võimaluseni. Alles 22. novembril vastas kreisipealik krahv von der Goltz erakondade-ülese büroo järjekordsele nõudmisele võim üle anda, et on saanud konkreetsed juhtnöörid asjaajamise järk-järguliseks loovutamiseks. Asutuste ülevõtmine algas 23. novembril.

20. novembril andis vastne malevapealik välja päevakäsu nr.1 Pärnu linna ja maakonna malevale. Käskkirjaga määrati maleva majandusülemaks leitnant August Kuhlberg, kanseleiülemaks lipnik Lucius Triberg ja raudteejaama komandandiks alamleitnant Joosep Mühlbach (Juhan Maisma)*. Komandandi ülesandeks oli takistada lahkuvatel sakslastel relvade, tehnika ja toiduainete väljavedu. Sama käskkirjaga moodustati linnas kolm ja maakonnas seitse jaoskonda. Linnajaoskonnad olid: kesklinn koos Merikülaga (eeslinn Karja tänava ja mere vahel), Riia alev (kesklinnast Alevi surnuaiani) ja Ülejõe (koos Rääma ja Vana-Pärnuga). Maakonna jaoskonnad olid Audru, Halliste, Pärnu-Jakobi, Saarde, Tori ja Tõstamaa kihelkonnad ning Sauga ja Rääma vald (Sauga-Rääma jsk. ülemaks lipnik Johann Koger). Veidi hiljem lisandusid Karksi, Häädemeeste, Sindi ja Vändra jaoskonnad. Kuni Rahvaväkke kutsumiseni juhtisid jaoskondi ohvitserid, edasi eraisikud. Kesklinna jaoskonna ülemaks määrati Jüri Ausmann, Riia alevis Heinrich Hansen ja Ülejõel Jahta kaluriseltsi aseesimees advokaat Aleksander Soosaar. Novembri lõpus või detsembri alguses koostatud nimekirjas oli 207 nime, detsembris lisandus teist samapalju. Detsembri lõpuks oli linnas ja maakonnas kokku üle tuhande kaiseliitlase. Rohkesti oli kaitseliitlaste seas vanemaid gümnasiste ja riigiametnikke. Relvadeks olid peidikuist välja toodud ja enne sakslaste tulekut jõkke uputatud vintpüssid, hiljem saadi Tallinnast sadakond sakslaste poolt lahkumisel üle antud vintpüssi. Kuna kõige aktiivsemad Kaitseliitu astujad olid koolipoisid, oli probleemiks ka väljaõpe. Samas oli koolipoiste moraal ja usk edusse märkimisväärselt kõrge Vabadussõja alguses rahva hulgas levima hakkava pessimismi taustal. Kõige ustavamateks allüksusteks vastloodud malevas olidki koolipoiste grupp ja komandandikomando leitnant Georg Zimmermann´i ja alamleitnant Joosep Mühlbach´i juhtimisel. Koolipoiste ja komandandikomando kanda jäi kogu valveteenistuse raskus linnas.



16. novembril Eesti Ajutise Valitsuse välja kuulutatud vabatahtlik mobilisatsiooni Eesti sõjaväkke ebaõnnestus. 28. novembril alanud Vabadussõda nõudis valitsuselt tõsisemaid otsuseid ja 1. detsembrist kuulutati välja sundmobilisatsioon kõigile 21–24-aastastele sõjaväekõlbulikele meestele. 11. detsembrist muudeti Kaitseliitu kuulumine kohustuslikuks kõigile meessoost kodanikele. Kava kohaselt pidid I kategooria kaitseliitlased (18 - 35-aastased Rahvaväe mobilisatsiooni alla mittekuuluvad väeteenistus- kõlbulikud mehed) saadetama vaenlase lähenedes rindele, II kategooria (alla 18-aastased poisid, 36 – 45-aastased mehed ja väeteenistuseks kõlbmatud) kanda pidi jääma tagalateenistus. Samal päeval asus linnavalitsus koos erakondade esindajatega linna kaitsekorraldust arutama. Arutelu tulemusena struktureeriti Kaitseliidu malev ümber. Linna I kategooria kaitseliitlaste kuus rühma ja kuulipildurite ning pommipildujate komandod moodustasid linna garnisoni, milline pidi vajadusel asuma linna kaitsele. II kategooria kaitseliitlaste ülesandeks oli vahiteenistus linnas. Garnisoni ülemaks valiti lipnik Peeter Päts.



16. detsembril otsustasid Talli (Tali) Põllumeeste Seltsi majja kogunenud mehed eesotsas vallavanema abi K.Sontag´iga luua valla külade baasil kaheksa-jaoskonnalise Talli Kaitse Liidu. Jaokonnaülemaiks valiti (jaoskondade järjekorras) Jüri Sepp, Juhan Adams, Andres Lillenblat, Hendrek Rätsep, J. Kartau,

J. Jänes, A. Aasat ja J. Kiviselg. Järgmisel koosolekul kümme päeva hiljem luges Talli valla kaitseliidu



*Kui Nõukogude Venemaa maksis Tartu rahulepingu kohaselt sõjakulude kompenseerimiseks Eesti Vabariigile 15 miljonit tsaariaegset kuldrubla, siis esimest kullavoori (8 miljonit) toimetas 14. märtsil 1920 hobusevankritel Jamburgi (Kingissepp) raudteejaamast Komarovka jaamani 9. jalaväepolgu töörood leitnant Jüri Kibbar´i (tulevane Vändra malevkonna pealik) juhtimisel ja saatis piirilt Tallinnani õpperood leitnant Joosep Mühlbach´i juhatusel (tulevane Noorkotkaste Pärnumaa maleva esimene vanem).

vanemaks valitud Jüri Närep Kaitseliidu Saarde jaoskonna ülema korralduse 12-mehelise piirivalve-

toimkonna saatmiseks Jäärja-Kiisa kõrtsi juurde. Et vaba tahtilisid minejaid ei leidunud, määras K.L. vanem 12 meest + 3 päeva leiva kottid kaasa võtta. Ja kellel omale kodus ei ole leiba, sellele peab panema leiva kotti ja tarvilisete riietega varustama. Oma valla piire Lätiga asusid valvama ka Pati, Kilingi ja Häädemeeste vald. Häädemeestel valiti 28. detsembril kohaliku maleva pealikuks endine tsaariarmee vanemallohvitser J.Peimann*. Kuna üksusel polnud ühtegi lahingurelva, korraldasid Peimann ja valla miilitsaülem läbiotsimise valla taludes. Leiti kaks vintpüssi ja kummagi jaoks mõned padrunid. Preemiaks aktiivsuse eest saatis leitnant Laurits Peimannile 20 Jaapani vintpüssi koos 1800 padruniga. Peimann suutis parandada ka lahkuvate sakslaste poolt lõhutud telefoniliinid ja taastada side Pärnuga.

Kuna alampolkovnik Johann Puskari poolt Pärnus formeeritud ja suures osas Pärnumaa meestega mehitatud 6. jalaväepolk suutis opereerida vaid Mõisaküla – Ruhja suunal, jäi kogu lõunapiiri kaitsmise organiseerimine Mõisakülast Liivi lahe rannikuni Pärnumaa maleva pealiku leitnant Lauritsa õlule. Kasutada olid tal vaid väeteenistuseks kõlbmatud ja enamuses ilma sõjalise kogemuse ning väljaõppeta kohalikud kaitseliitlased. Puudus oli relvadest ja asjatundjatest juhtidest, sest ohvitserid olid rahvaväega rindel. Õnneks polnud punaväel Pärnumaa suunal märkimisväärseid jõude ja olemasolevad olid suhteliselt passiivsed. Asi piirdus vaid röövkäikudega piiriäärsetesse eesti küladesse. Nende röövlijõukude tõrjumiseks pandi teedele vahipostid ja kaitsesalgad. Vahipostid olid Jäärja-Kiisal, Pupsil, Tuulikul, Teastes, Treimanis ja Iklas. Puuduliku väljaõppe parandamiseks korraldas Peimann vahiteenistusest vabadele Häädemeeste kaitseliitlastele igapäevaseid rivi- ja muid sõjalisi harjutusi.


Rahvaväe taandumine Tallinna ja Tartu suunal süvendas pessimismi ja lootusetuse meeleolusid. Õli valas tulle 6. jalaväepolgu allüksuste seni edutud kokkupõrked punaväega ning Mõisaküla lahinguta loovutamine. Kõik see lõi soodsa pinnase Pärnu enamlaste õõnestustegevusele. Tööpuudusest ja pikast sõjast tingitud vaesus muutis enamlikele kihutuskõnedele eriti vastuvõtlikuks Riia alevi ja Rääma töölisrahva. Seda enam, et kõik noored rahvuslikult meelestatud ja Eesti riiklusele lojaalsed mehed oli kas kaitseliitlastest vabatahtlikena või mobiliseerituina rindele läinud. Samas oli Kaitseliidu kohustuslikuks muutmine ka selle organisatsiooni ridadesse igasugust rahvast kokku toonud. Olukord muutus kriitiliseks aastavahetuseks. Enamliku kihutustöö põhirõhk suunati kasarmuis rindelesaatmist ootavale 6. polgu 10. roodule, milles õnnetumal viisil kõik seltskonna jätised ja n.n. „pikenduse“ mehed asuvad. Vana-aasta öösel pidid 10. roodu sõdurid ühinema Rääma mässumeestega ja asuma linnas võimu üle võtma. Samal päeval oli 6. polgu käsutusse antud ja mehitatud garnisoniülem lipnik Pätsi initsiatiivil ja Ühistöö kohaliku osakonna kaasabil Pärnu veduridepoos ehitatud kitsarööpmeline soomusrong (pärastine kitsarööpmeline soomusrong nr.1). Kolmevaguniline rong oli relvastatud kahe raskekuulipilduja ja kolme Lewis-tüüpi kergekuulipildujaga. Ärevat olukorda arvestates jäeti vastvalminud ja täielikku lahinguvalmidusse seatud soomusrong vana-aasta ööks linna. Õhtul piirasid kaitseliitlased 10. roodu kasarmud sisse ja lõpetasid igasuguse sisse-välja käimise. Kuna kuulduste kohaselt pidi mässu avasignaaliks olema Nikolai kiriku tornikella kaksteist lööki, siis lükkas keegi kaval kaitseliitlane kella tunni võrra ette ja südaööl kõlas vaid üks kellalöök. Kartustele vaatamata möödus öö rahulikult ja kui uueaasta hommikul vahistati kümmekond roodu kõige suuremat kisakõri, oli kord majas. (Aeg näitas, et vaid selleks korraks. Ette rutates peab ütlema, et 10. rood oli peaosaline 6. jalaväepolgu jaoks häbiväärsetes sündmustes sama aasta aprillis. Kahjuks polnud see Vabadussõja algajal erandjuhtum.)

Peale soomusrongi valmimist alustati veduridepoos Ühistöö Pärnu osakonna initsiatiivil kitsarööpmelise sanitaarrongi ehitamist. Kõige vajalikuga varustatud kolmevaguniline rong sõitis 6. jalaväepolgu vanem- arsti dr. S.Talviku (luuletaja Heiti Talviku isa) juhtimisel rindele 12. jaanuaril. Sanitaarrongile järgnes Vanapaganaks ristitud soomusauto ehitamine.



29. detsembril andis sõjavägede ülemjuhataja käsu moodustada igas maakonnas vabatahtlikest kaitsepataljon. Pärnus asuti selle käsu täitmisele 16. jaanuaril. Pataljoniülemaks määrati leitnant Georg Zimmermann, tema abideks junkrud** Friedrich Reinhold, August Sander, Rudolf Kehkla ja Hans

Viikberg. Pataljoni esimese allüksusena formeeriti nn. Läti kaitserood (hilisem 1. rood). Rooduülemaks



*Häädemeeste valla rulliraamatutes 1910-1912 (lk.96) ja 1913-1915 (lk.109) on kirjas ainult üks J.Peimann - 24. märtsil 1873.a.

sündinud Jaan Jaani p. Peimann.

**Junkruks nimetati I maailmasõja-aegses Vene armees sõjakooli õpilast (tänapäevast kadetti). Ilmselt olid nende noormeeste õpingud sõjakoolis enamlaste võimule tulles pooleli jäänud ja nad olid enne ohvitseripagunite saamist Eestisse tulnud.

määrati leitnant Ilja Jahnov ja enamiku isikkooseisust moodustasid Orajõe kaitseliitlased. 23. jaanuaril käis

leitnant Laurits Tali valla kaitseliitu üle vaatamas. Valla kaitseliitlastest moodustati 43-meheline piirivalve

poolrood, mille ülemaks ja ühtlasi ka valla komandandiks määras leitnant Laurits senise esimese

jaoskonna ülema Jüri Sepa.

2. veebruaril võttis vastloodud kaitsepataljoni Läti kaitserood (1. rood) Häädemeeste kaitseliidu pealikult

Peimannilt piiri valvamise ja julgestamise üle. 12. veebruaril kuulutati välja üleüldine 18 - 45-aastaste

meeste Kaitseliitu mobiliseerimine. I katekooria kaitseliitlased saadeti kaitsepataljoni, II kategooria omad valveteenistusse. Kaitseliitlastest õnnestus kokku saada veel kaitsepataljoni 2. rood. 3. ja 4. rood formeeriti

vabatahtlikest. Kuna kõik sobivad sõduriealised vabatahtlikud oli juba läinud rindele 6. jalaväepolgu

koosseisus, jäi kaitseliitlaste osakaal kaitsepataljonis kõrgeks. Pataljoni koosseisu arvati Häädemeeste komandandikomando ja kaitseliidu salgad Jäärjas (82 meest), Mõisakülas (56 meest) ja Kilingi-Nõmmes (29 meest). Veebruari lõpuks oli pataljoni umbkaudu tuhandest mehest kaitseliitlasi 595. Peale mobilisatsiooni ja vabatahtlike värbamist Rahvaväkke olid Kaitseliitu jäänud enamjaolt vanemad mehed, kellest valdaval enamusel puudus väljaõpe ning lahingukogemus ja kelle sõjaline võimekus jättis soovida. Olukorra

lahendamiseks andis 2. diviisi ülem polkovnik Viktor Puskar loa kutsuda teenistusse 1898-1900 sündinud noormehed. Peale esmast väljaõpet saadeti noored mehed rindele ja eakamad kaitseliitlased jäid tagalateenistusse. Isikkoosseisu suurenemine teravdas pataljoni juhtimisprobleeme*. Veebruari algul oli kaitsepataljonis vaid kolm ohvitseri - pataljoniülem leitnant Zimmermann, 1. roodu ülem leitnant Jahnov ja jalaluurajate ülem lipnik Johann Koger (Kogger). Mitmed maailmasõjast naasnud noored ohvitserid olid jätkanud oma sõjaeelset koolmeistriametit. Kehtivate seaduste kohaselt kooliõpetajad mobilisatsiooni alla ei kuulunud. Seadust eirates värbas polkovnik Puskar Pärnumaa ohvitseridest koolmeistrid kaitsepataljoni.

Pärnu gümnaasiumi inspektor leitnant Peeter Kolts määrati 2. roodu ülemaks, leitnant Jaan Kinger Abja koolist 3. roodu ülemaks, Võera kooliõpetaja alamleitnant Arnold Tiss 4. roodu ülemaks, lipnik Jüri Kibbar Vana-Vändra koolist kuulipildurite komando ülemaks, alamleitnant Mart Tuisk Pärnu-Jaagupi kihelkonnakoolist sidekomando ülemaks ja Juurikaru kooliõpetaja alamleitnant Ernst Rungi pataljoni adjutandiks. Pärnu kaitsepataljoni juhtimisprobleemid said lahenduse, protestikisa tõstsid aga koolid ja maakonnavalitsus. Kuna pataljoni 19 ohvitserist 15 olid kooliõpetajad, oleks nende koolidele tagastamine muutnud üksuse tegutsemisvõimetuks. Nii jäid noored ohvitserid teenistusse mitte mobiliseerituina vaid vabatahtlikena ja lastele õpetajate leidmine jäi tsiviilametkondade mureks.

Probleemiks oli nii kaitseliitlaste kui vabatahtlike toitmine ja varustamine, samuti relvastamine. Paljud põgenevalt vene väelt rekvireeritud ja enne sakslaste tulekut peidetud või jõkke uputatud relvad osutusid kasutuskõlbmatuiks, kuigi tihti võis olla põhjuseks meeste puudulikust väljaõppest tingitud oskamatus relvi hooldada ja käsitseda. Tänu lahingutegevuse vähesususele elati relvastuse puudus parema tuleviku lootuses üle, süüa ja saapaid-riideid vajasid mehed aga iga päev. Nii kohustati koduvaldu omi mehi toitma ja riietama. Sõdur-kaitseliitlase kõhutäis sõltus kodukandi rikkusest (või vaesusest) ning mingist ühtsest vormiriietusest ei saanud juttugi olla.


8. veebruaril sai oma tuleristsed Tali piirivalve poolroodu üks valvepostidest, kui neid ründas Läti poolt tulnud salk. Jüri Sepa ettekande järgi taandusid piirikaitsjaist arvulises üleolekus ründajad peale pooletunnist tulevahetust üht surnut ja haavatut kaasa võttes ning ühte mütsi mälestuseks maha jättes. Veebruari algul ilmusid Heinaste ümbrusesse 7. Läti kütipolgu osad. Muutunud jõudude vahekord nõudis kaitseplaanide ülevaatamist. Ilmselt leiti, et parim kaitse on rünnak ja 13. veebruaril organiseeris leitnant Jahnov kaitsepataljoni rühma ja kohalike kaitseliitlaste ühisretke Heinaste alevi ründamiseks. Enne rünnakut täienes Häädemeeste malevlaste relvastus 50 Jaapani vintpüssi võrra. Heinastet rünnati järgmisel varahommikul kolmes grupis. 15-meheline kaitseliitlaste salk lipnik Johann Tomsoni juhtimisel läks öösel üle merejää vaenlase tagalasse ja seadis end ahelikku kahele poole alevist väljuvat maanteed. Teine 15-meheline salk Orajõe kaitseliidu ülema Albert Henningi juhtimisel lõhkus raudtee alevist kolme kilomeetri kaugusel idas, lõikas läbi sideliinid ja jäi positsioonidele Pašupese kõrtsi juures. August Veide 15-meheline salk sai kaasa ainsa olemasoleva kuulipilduja ja pidi andma otselöögi Ikla küla kaudu piki maanteed. Üle kolmekümne kaitsepataljoni mehe leitnant Jahnoviga jäid reservi Selgamaa talu juurde. Kõik

kolm salka avasid peale raketiga antud märguannet kell 5.30 tule punalätlaste vahipostidele. Kuna ööpimedus ja kolmest küljest avatud tuli jättis mulje rohkearvulistest ründajates, asendus vastutuli peagi



*Ülemjuhataja korraldusel moodustati kaitsepataljonid kõigis maakondades. Vaid Pärnu kaitsepataljonis polnud ühtegi Ajutise Valitsuse aegsetes Vene armee Eesti rahvusväeosades teeninud ohvitseri.

paanilise põgenemisega. Maha jäeti langenuid ja hulgaliselt varustust. Kolm (J.Peimanni mäletamist mööda

kolmteist) punast andis end vangi. Erilist vahvust näidanud lahingus leitnant Jahnov ja taganemisteed

blokeerinud lipnik Tomson. Leitnant Jahnov määras Heinaste komandandiks kohalike reederite Veidede

sugulase August Veide. Komandandi ülesandeks jäi korra jaluleseadmine, alevi kaitse jäi lipnik Johann (Jaan) Tomsoni hooleks. Esimesest ehmatusest üle saanud punased selgitasid välja jõudude tegeliku vahekorra ja üritasid juba samal päeval alevit tagasi võtta, kuid võeti vastu tugeva püssitulega ja aeti vasturünnakuga põgenema.

Heinaste ründamisega samal ajal tungisid Tali, Pati, Jäärja ja Kilingi kaitseliitlastest koostatud kaitsepataljoni salgad ligi kümne kilomeetri sügavuselt Läti punaste kontrollitavasse alasse. Laiksaarest teele asunud väiksem grupp lipnik Abram Valgemäe juhtimisel lõi Kiusumetsa külast välja enamlaste eelposti ja jõudis Tikmatši sillani Heinaste –Volmari (Valmiera) raudteel. Suurem grupp lipnik Johannes Alliku juhtimisel alustas retke Tuulikult, kus asus kaitsepataljoni viimane eelpost. Muna tallu jäeti reservi lipnik Peeter Rosenblatt neljakümne Kilingi ja Pati valla kaitseliitlasega. Junkur Hans Viikbergi kahe kuulipildujaga relvastatud grupp jõudis üle soode Väike-Kodjaku karjamõisani, kus tekkis lühiajaline lahing seal paiknenud valvetõkkega. Valvetõkke taandumise järel võeti vastupanuta Kodjaku mõis. Raskeks läks üllatusrünnakutega saavutatud edu hoidmine. Enamlased taastasid lõhutud raudteeühenduse Heinastega ja ründasid 15. veebruaril kolme kuulipildujaga relvastatud 150 jalamehe ja 50 ratsanikuga Tikmatšis. Paar tundi kestnud lahing lõppes kaitsepataljoni rühma taandumisega Laiksaare valda. 16. veebruaril ründasid enamlased Heinastet. Alevis kaitsepositsioonidel olnud mehed olid samal hommikul vahetatud reservis olnud meeste vastu, kelle jaoks oli rünnaku vastuvõtmine esimeseks lahingukogemuseks. Algas peagi paaniliseks põgenemiseks muutunud taandumine. Suurte jõupingutustega õnnestus ohvitseridel luua Ikla alla uus kaitseliin. Heinaste ja Tikmatši langemise järel taandus ka Kodjaku mõisa hõivanud kaitseliitlaste grupp. Kogu operatsiooni käigus langes kaksteis meest, neis kaheksa olid Häädemeeste kaitseliitlased. Võimaliku katastroofi hoidis ära punaste passiivsus, kes jäid saavutatuga rahule ja jätsid kaitsepataljonile peaaegu kuu aega kaotustest järelduste tegemiseks ning lahingulise võimekuse tõstmiseks.

27. veebruaril vahetus kaitsepataljoni ülem – leitnant Georg Zimmermann´i asendas kapten Andreas (Andres) Tomingas, 25-aastane Tori vallast pärit Peterhofi lipnikekoolist ohvitseripagunid saanud mees. Leitnant Zimmermann määrati rooduülemaks 3. jalaväepolku ja tema elutee lõppes Salaspilsi all 2. juulil 1919, Landeswehr´i sõja viimasel lahingupäeval.



Kaitsepataljoni rahulik valveteenistus Ikla piiril lõppes 12. märtsil, kui sadakond enamlast kahe kuulipildujaga ründasid suurtükitule toetusel alamleitnant Christoph Maasiku 25-mehelise valvetõkke positsioone Ikla külas. Rünnak löödi tagasi. Edutut rünnakut korrati päeva jooksul veel kahel korral. Lahing Ikla pärast jätkus 13. veebruaril. See päev oli punastele edukam. Valvetõke Selgamaa talu juurest murti läbi ja sealtkaudu jõuti Ikla kaitsjate tagalasse. Lootusetuna näivas olukorras suutis alamleitnant Maasik oma mehi positsioonidel hoida. Selgamaal ajas 2. roodu nooremohvitser junkur Friedrich Reinhold ründajad segadusse venekeelsete käsklustega ja viis siis oma rühma täägirünnakule. See oli punalätlastele liig ja Ikla jäeti kaitsepataljonile.



Kaitsepataljoni uus rünnak Heinaste alevile, Tikmatši raudteesillale ja Kodjaku mõisale tehti 28. märtsi varahommikul. Pealöögi Heinastele andis leitnant Peeter Koltsi 2. rood piki mereäärt. Koos tiibhaarangu teinud alamleitnant Paul Lilienblat`i (Lilleleht) luurekomandoga hõivati alev lühiajalise ägeda lahinguga. Võidu hinnaks oli neli langenut. Vastpanu kohtamata võttis Tikmatši raudteesilla oma kontrolli alla alamleitnant Maasiku 1. rood. 1. rooduga liitusid Teastest läbi metsa tulnud lipnike Abram Valgemäe ja Peeter Rosenblatt`i salgad. Seatud eesmärk saavutati vaid osaliselt, sest lipnik Johannes Allik ja junkur Hans Viikberg ei suutnud oma salkadega Kodjaku mõisa vallutada.

29. märtsi hommikul tulid punased kõigist suundadest vasturünnakule, kuid löödi tagasi. 30. märtsi hommikuks olid punaste ründejõud suurenenud 400 täägi ja 100 mõõga võrra ning õhtuks oli kaitsepataljon surutud oma 28. märtsi lähtepositsioonidele. Õnneks ei jätkunud punaväel indu Eesti alale tungimiseks ning edasine sõjategevus piirdus vaid vastastikuste luureretkedega.


29. - 30. märtsil viidi läbi teine kaitseliitlaste mobilisatsioon kõigile 17- ja 46 - 55-aastastele meestele.

II kategooria malevlaste arv Pärnu linnas tõusis 1200 meheni. 1. aprillist tühistati majaelanike kohustus kordamööda öövahiks käia. 17 rühma peale jaotatud II kategooria kaitseliitlaste kanda jäi kogu korrapidamis- ja valveteenistus linnas. Kuna 2. aprillil laiendati üldmobilatsiooni 1897. ja 1898. aastatel sündinud noortele meestele, sai ka rahvaväe isikkoosseis olulist täiendust. Aegamisi paranes olukord relvastuse ja varustuse valdkonnas. Aprillis viidi leitnant Laurits üle kaitsepataljoni* ja Pärnumaa maleva pealikuks ning ühtlasi ka garnisoni komandandiks määrati lipnik Peeter Päts. Otsest sõjalist ohtu Pärnu linnale tolleks ajaks enam polnud.

Valgast Heinasteni ulatuva operatiivlõigu paremaks juhtimiseks muudeti senine brigaad 27. märtsil 3. diviisiks, ülemaks kindralmajor Ernst Põdder. Diviisi koosseisu arvati 3. ja 6. jalaväepolk, Pärnu kaitsepataljon ning kooskõlas Läti valitsusega Põhja-Läti brigaadi 2. Võnnu jalaväepolk. Vaatamata ümberkorraldustele ei suutnud 6. polk aprilli lõpus alanud punaväe suurpealetungi tõrjuda. Polgu osades allüksustes oli maad võtnud sõjatüdimusest ja enamlikest meeleoludest tingitud kollektiivne allumatus. Oli vastasele oma rinde avamist, vabatahtlikku vangiandmist ja ülejooksu, seda peamiselt juba aastavahetusel mässu üritanud 10. roodus ja 9. roodus. Isiklikult kohale sõitnud ülemjuhataja Johan Laidoner tagandas polguülema alampolkovnik Johann Puskari. Uueks ülemaks sai senine polguülema abi kapten Karl Tallo. Loo finaaliks oli välikohtu istung Ruhjas 4. mail, kus mõisteti üheksa 9. ja 10. roodu sõdurit mahalaskmisele.



Pärnumaa kaitseliidust sündinud Pärnu kaitsepataljon formeeriti ülemjuhataja 4. mail antud korralduse kohaselt 9. jalaväepolguks. Polguülemaks määrati Tartumaalt pärit kooliõpetaja, Peterhofi 3. lipnikekooli järel sõjas kaptenipagunid välja teeninud ja 1917. aastal pataljoniülemaks tõusnud Johann Schmidt. Senine kaitsepataljoni ülem kapten Tomingas viidi 8. jalaväepolku pataljoniülemaks. Värske 9. jalväepolk jäi

3. diviisi koosseisu.

3. diviis saavutas edu Põhja-Lätis opereeruvate Punaarmee üksuste vastu alles 24. mail diviisi kogu rindelõigu ulatuses alanud mastaapse rünnakuga. Maikuu lõpuks hõivati järgemööda Volmari (Valmiera), Lemsalu (Limbaži), Smiltene ja Võnnu (Cesis). Oma osa meie väe rünnaku edukuses oli ka Riia poolt lähenevatel sakslastel - Landeswehr´i üksustel ja kindral-krahv Rüdiger von der Goltz´i Rauddiviisil. Kotti jäämise hirmus loobusid punased Läti kütid vastupanust ja taandusid ida suunas. Nii peagi puhkev Landeswehr´i sõda kui ka lahingud Pihkva ja Narva all ei ohustanud enam Pärnumaad. Kaitseliidu Pärnumaa maleva ülesandeks jäi vaid tagalateenistus.





Kaitseliit kahe sõja vahel


Vabadussõda lõppes. Rahuaegne Eesti vabariik ei vajanud ega suutnudki relvil hoida sõjaaegset armeed. Nüüd vajati põllumehi, töölisi, ettevõtjaid ja ametnikke. 1920. aasta 10. veebruarist alustati Rahvaväe** demobiliseerimisega. Jalaväepolgud vähendati 2-pataljonilisteks polkudeks, liideti või muudeti üksik-pataljonideks ning paigutati linnadesse laiali. Vabadussõja algul Pärnus formeeritud 6. jalaväepolku ja Pärnu Kaitsepataljonist alguse saanud 9. jalaväepolku sünnilinna ei toodud, vaid 23. mail 1920 toodi Pärnusse 3. jalaväepolk. Demobiliseerimise käigus liideti 1. jaanuaril 1921 3. polguga 8. jalaväepolk ja likvideeritava 4. piiriküti pataljoni teenistusse jäetud mehed. 3. jalaväepolk võttis üle Läti piiri osalise valvamise***.

1921.a. 23. juunil alustati Pärnus sõjajärgses võidueufoorias eelmise aasta eelviimasel päeval laiali saadetud Landeswehr´i sõja põhitegija, 3. diviisi taasloomisega. Diviisiülemaks määrati kindralmajor



*Kaitsepataljoni ümberformeerimisel 9. jalaväepolguks sai leitnant Lauritsast selle polgu II pataljoni ülem; tegi oma pataljoniga läbi Landeswehr´i sõja ning Narva rinde lahingud. 9. polgu deformeerimisel peale Vabadussõda sai reservkapten Lauritsast politsei peavalitsuse ülem. Naases kaitseväkke. Oli Sõjaväe Staabi II osakonna (sõjaväeluure) ülem 1921-25 ja 1927-33. Lõpetas 1927.a. Kõrgema sõjakooli, õppis 1933-35 Prantsusmaal kõrgemas sõjakoolis, olles ühtlasi sõjaväeatašeeks Prantsusmaal ja Belgias. 1935.a. Soomusrongirügemendi ülem, 1. septembrist 1936 Kõrgema Sõjakooli ülem koloneli auastmes ja 1939.a. 15. oktoobrist ühtlasi ka Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste (KÜÕ) ülem. Oli autasustatud mitmete Eesti, Läti, Leedu, Poola, Prantsusmaa, Rootsi, Soome ja Rumeenia aumärkidega. 1940.a. arreteeriti ja 29. juunil 1941 lasti maha.

**Vabadussõja algul ja ajal nimetati Eesti Vabariigi armeed Rahvaväeks. Peale sõda kasutati nimetust sõjavägi ja kaitsevägi, 1. aprillist 1929 ainult kaitsevägi ja alates aprillist 1937 ainult sõjavägi. Eesti sõjaväel ja kaitseväel on olnud vaid üks ülemjuhataja – kindralmajor (21. märtsist 1920 kindralleitnant ja 24. veebruarist 1939 kindral) Johan Laidoner. Ülemjuhataja nimetust kandis Laidoner 26. märtsini 1920, 1. detsembrist 1924 kuni 8. jaanuarini 1925 ja 12. märtsist 1934 kuni 22. juunini 1940. Polkovnikuist said kolonelid 14. novembrist, polkudest rügemendid ja roodudest kompaniid 24. novembrist 1922.

***18. novembril 1918 loodud Piirivalvevalitsus allus 1. jaanuarini 1919 Kaitseliidu Vanematekogule. Vabadussõja ajal ja järel valvas piiri sõjavägi. Esimene piirivalve juht, kolonel-leitnant Ants Kurvits, astus ametisse 1. novembril 1922. Seda päeva loetakse piirivalve sünnipäevaks ja sealt alates asus formeeritav piirivalve oma kohustusi sõjaväelt üle võtma. Politsei loodi 12. novembril 1918.

Aleksander Tõnisson. 12. juulil lahutati 3. jalaväepolgust endised 8. polgu osad, polk formeeriti ümber 3. üksikuks jalaväepataljoniks ning viidi üle Valka. Samal päeval liideti Vabadussõja-aegsete Pärnu polkude järglased 6. jalaväerügemendiks. Rügement majutati Pärnu ajaloolistes Krasnojarski kasarmutes Promenaadi (Tammsaare) puiesteel (hiljem nimetati Lembitu kasarmuteks). 3. diviisi staabi asukohaks sai Schmitd´i villa Mere puiesteel.

Muutused puudutasid ka sõja käigus vabatahtlikkuse minetanud ja järk-järgult maakaitseväeks muudetud 100 000-mehelist Kaitseliitu. 32 000 I kategooria kaitseliitlast olid sõja ajal saanud kohustusliku

sõjalise väljaõppe. Kui sõja alguses formeeriti neist rindeväeosi, siis sõja teisel poolel sattusid kaitseliitlased rindele haruharva. Alates sõjategevuse väljaviimisest Eesti piiridest oli Kaitseliidu peamiseks ülesandeks sisejulgeoleku tagamine ja oluliste objektide (sh. kokku 10 000 vangiga sõjavangide laagrite) valvamine. 1920. aasta 16. aprillist lõpetati KL vahiteenistus kogu riigis ja 15. juunil sõjaaegne kohustuslik Kaitseliit likvideeriti. 1. juulil likvideeriti sisekaitse ülema korraldusel KL jaoskonnad ja KL kohalike ülemate ametikoht ühendati kaitseväe ülema ametiga. Kaitseliidu lammutamise taga oli tollel ajal üha rohkem domineerima hakkav patsifistlik ja pahempoolitsev õhkkond. Oldi nagu joovastuses võidust suure idanaabri üle ega osatud või tahetud näha sealt poolt varitsevat ohtu. Eesti sotsiaaldemokraatlik partei ja isegi osa keskerakondade liikmeid esitasid Kaitseliidule süüdistusi liigses militarismis ja koguni parempoolse riigipöörde ettevalmistamises. Aegamisi korjati meeste käest relvad ja Kaitseliit kui sõjaline jõud lakkas olemast. Kaitseliidu ajaloos algas nn.varjusurma periood.

Samas näitas meie idanaabri käitumine, et Tartus rahulepingut allkirjastades võttis ta endale vaid hingetõmbeaja. Punavenemaa kustumatust ihast vallutada ja valitseda kõnelesid sündmused Kesk-Aasias, Kaukaasias, Ukrainas, Poolas. Visalt kuid vääramatult laienes uus impeerium kunagise tsaaririigi piiride poole. Nõukogude Venemaa kõrgendatud huvist Eesti Vabariigi vastu kõneles aastatel 1920 -1924 tabatud rohkem kui 300 agenti-luurajat. Moskvast juhitav-finantseeritav ning EKP kaasabil käima lükatud õõnestustegevus töötas täistuuridel. Tasapisi asendus võidueufooria kaine mõtlemisega. Riigi julgeoleku eest vastutavatele ametkondadele sai selgeks, et kommunismi importimiseks loodud organisatsioon Komintern on võtnud suuna relvastatud mässu ettevalmistamisele Eestis. Alustati kaitsejõudude korraldamisega ning võidujoovastuses tehtud vigade parandamisega. Relvituteks kodanikeks degradeeritud kaitseliitlaste võitlusvõime säilitamiseks hakati kaitseväe ohvitseride toetusel üle kogu maa looma Kaitseliidu kütisalku. 15. märtsil 1924 reorganiseeriti sõjaväe kõrgem juhtimine ning loodi ranna-, õhu- ja sisekaitse staap (RÕS), ülemaks kindralmajor Johan Unt. Võimaliku mässu puhuks töötati RÕS-is välja konkreetsed sisekaitsekavad. Kaitseliidu kütisalgad läksid RÕS-i ülema alluvusse.

Pärnus koondusid vabatahtlikest kaitseliitlastest jahimehed esmakordselt juba Vabadussõja ajal, kui 24. juulil 1919 toimus tollase KL maleva ülema (pealiku) Peeter Pätsi eestvedamisel Kaitseliidu Jahiarmastajate rühma asutamiskoosolek. Asutajaliikmeiks olid veel linna komandant G.Valdmann, sadamakapten J Juurikas, KL malevapealiku asjaajaja A.Linsson ja miilitsaülem E.Anso. Jahi- armastajate rühm kasvas peagi 100-meheliseks. Kuigi jahimeeste koondumise eesmärgiks oli jahipidamise organiseerimine, anti igale liikmele lisaks isiklikule jahipüssile välja vintpüss, millest laskmiseks korraldati regulaarseid laskeharjutusi. Kui Kaitseliidu jaoskonnad likvideeriti, muudeti Kaitseliidu kütisalk Pärnumaa Kütiseltsiks. 1921.a. loodi linnameestest Pärnu Kütiselts. Samade seltside baasil moodustati kaitseväe ohvitseride initsiatiivil 1921. aastal taas KL Pärnumaa kütisalk.

KL Pärnumaa kütisalga juhatajaks oli kohalik kaitseväe ülem kapten Johannes Pulma*. Kütisalga põhikiri registreeriti Viljandi-Pärnu rahukohtu poolt 30. mail 1921.a. Pärnumaa kütisalgas oli kuus rühma – Pärnu, Sindi, Mõisaküla, Abja, Karksi ja Vändra rühm. Pärnu rühma kuulus umbkaudu 40 meest. Laiema avalikkuse silmis tegelesid kütirühmad jahipidamisega, laskeharjutustel aga treeniti sõjapüssist (kuuliga kroonupüssist) laskmist ja oma üritustel kanti võimaluse piires ühtset sõjaväelaslikku vormiriietust. Oli tekkinud mõistusevastane olukord, kus oma riigi püsimise pärast muretsevad kodanikud pidid selle riigi kaitsmiseks relvastuma ja oma võitlusvõime säilitamiseks harjutama salaja. Kütisalklaste militaarhuvi häiris

teatud isikuid ja 1924. a. novembris esitasid mõned sotsialistidest rahvasaadikud valitsusele arupärimise kodanike seadusvastase relvastamise kohta.

Näitemängu lõpetas 1924.a. 1. detsember. Nagu juba öeldud, ei tulnud enamlik mässukatse sugugi



*Kaitseliidu Pärnumaa kütisalga ülem ja Kaitseliidu taaslooja peale 1924.aasta detsembrisündmusi Johannes Pulma sündis 26. (mõningail andmeil 27. või 28.) oktoobril 1876. aastal Harjumaal Kose kihelkonnas. Maailmasõjas peale Moskva lipnikekooli rooduülem 4. Soome kütipolgus. Eesti rahvusväeosade loomisel 2. Eesti polgus õppekomando ülem. Vabadussõja ajal Ühistöös. Peale sõda Rahvaväe ülem Pärnumaal ja Pärnu komandant; kaitseväeringkonna ülem. Erru majori auastmes 1932.a. Vahistati 14. juunil 1941 ja lasti maha 1. mail 1942 Sosva laagris.



ootamatuna. Kaitsepolitseil ja sõjaväeluurel (mida tollal juhtis Kaitseliidu Pärnumaa maleva esimene pealik Karl-Johann Laurits) oli küllaltki täpne ja põhjalik ülevaade mässu ettevalmistamisest. Nagu tänaseks on selgunud, olid neil omad silmad-kõrvad nii kohalike mässumeeste seas kui ka Moskvas. Teadmata oli vaid mässu algusaeg, sest avasignaali pidi andma Moskva nö. üheteistkümnendal tunnil. Novembris saadud ettekirjutuse põhjal võeti kaitseväes tarvitusele mitmesuguseid ettevaatusabinõusid. Nii käis Pärnumaa kaitseväe ülem ja maakonna kütisalkade juhataja kapten Pulma mässukatse eelõhtul 30. novembril isiklikult Abjas ja Mõisakülas sealseid kütirühmi üle vaatamas ja instrueerimas. Ohust olid teadlikud kõik maakonna kütirühmad.

Teade punaste mässukatsest Tallinnas jõudis Pärnusse 1. detsembri varahommikul kella poole kaheksa paiku. Pärnus paikneva 3. diviisi ülem kindralmajor Tõnisson kuulutas välja piiramisseisukorra. Linn kaeti relvastatud sõjaväepatrullidega. Kiiresti kogunes paarsada kütisalklast-kaitseliitlast ning lisaks kaitseväe patrullidele pandi välja Kaitseliidu kolmemehelised relvastatud valvepostid raudteejaama ja linnast välja viivatele teedele. Koguneti ka mitmel pool maakonnas, kaasas omal ajal ettenägelikult kõrvale pandud ja hoolikalt hoitud relvad. Näiteks Vändra meestel oli kaasa võtta poolsada registreerimata vintpüssi, kahjuks küll mitut erinevat moona nõudvad. Sellistes tingimustustes ei saanud maakonda saadetud mässujuhid oma ülesande täitmisele mõeldagi. Kuigi Pärnus oli Tallinna järel üks suuremaid mässajate gruppe tegutsemisvalmis, siis tänu sõjaväe ja küttide-kaitseliitlaste kiirele ning otsustavale tegutsemisele mingeid tõsiseid ekstsesse Pärnus ja Pärnumaal ei toimunud.

Kohalikke riigipöörajaid iseloomustab linnas ringi liikunud jutt sellest, kuidas Rääma raba äärsesse salakorterisse kogunenud mässujuhid* Tallinnast saabuvat alustamiskäsku oodanud. Algul mängitud kaarte ja joodud. Siis hakatud esimeses järjekorras mahalastavate isikute nimekirja koostama. Tribunali esimehe auväärse ametikoha sai üks kohalik voorimees (Jaan Rausk) ja nimekirja kogunenud 1200 nime (linna 12 000 elanikust). Mahalastavad kirjas, jõuti kohalike kõrgete ametikohtade jagamiseni. Selle tegevuse juures pööranud juba kenasti purjus seltsimehed aga tõsiselt tülli.



Seoses mässukatsega taastati 20. märtsil 1920 likvideeritud sõjavägede ülemjuhataja ametikoht ning kindralleitnant Johan Laidoner määrati uuesti sellesse ametisse. 17. detsembril kinnitas ta Kaitseliidu ajutise põhikirja ja määras KL ülemaks kolonel Aleksander Seimanni ning staabiülemaks major Jaan Maide. Kaitseliidu rivilisteks juhtideks määrati tegevteenistuse kaadriohvitserid.

20. detsembril 1924 sai kapten Pulma kindral Unt´ilt käsu alustada Pärnu linnas ja Pärnumaal Kaitseliidu organiseerimist. Kriitilisel hetkel oma riiki päästma rutanud meestest sai taasloodava Kaitseliidu tuumik.

Detsembri lõpuks oli Pärnu linnas ja maakonnas Kaitseliitu astunud 191 meest, kes ka vintpüssidega relvastati. Piirkonniti vaadates oli Pärnus 100 meest, Mõisaküla alevis 31, Abja vallas 20, Sindis 20 ja Taali vallas 20. 8. jaanuaril 1925 allutati Kaitseliit ja selle ülem sõjaministrile. 9. jaanuariks 1925 oli linn ja maakond jaotatud üheksaks kaitsejaoskonnaks:

1. Pärnu linn; jaoskonnaülem reservleitnant Osvald Mitt;

2. Jõõpre, Audru, Võlla, Seli, Tõstamaa, Kihnu, Koonga ja Sauga vald;

3. Vee, Halinga, Are, Kaelase, Enge ja Suigu vald;

4. Kaisma, Lelle, Viluvere, Uue- ja Vana-Vändra vald;

5. Tori, Tammiste, Taali ja Reiu vald ning Sindi alev;

6. Uulu, Tahkuranna, Häädemeeste, Orajõe ja Laiksaare vald;

7. Talli (Tali), Voltveti, Pati, Kilingi, Jäärja vald ning Kilingi alev (Kilingi-Nõmme);

8. Laatre, Abja, Uue- ja Vana-Kariste, Penuja, Pöögli, Pornuse, Polli ja Karksi vald ning Mõisaküla alev; jaoskonnaülem reservkapten Peeter Reigas.



Nagu näha, jätkus esialgu ülemaid vaid kahele jaoskonnale. Relvi (enamuses Jaapani vintpüssid) oli 225.

Isikkooseis suurenes, ülemad said kõik jaoskonnad, kuid nüüd ei jätkunud kõigile värsketele kaitse- liitlastele relvi. Nagu Vabadussõja ajal Häädemeestel, otsiti ka nüüd üles kõik rahva käes peidus olnud

relvad, millised pauku teha kannatasid. Loomulikult tõi relvatüüpide ja –kaliibrite kirevus kaasa laskemoo-



*Eesti Vabariigi sõjakohtu otsuste alusel lasti maha 12 Pärnu mässumeest: Jaan Rausk, Arkaadi Andreesen, Voldemar Andreesen, Jaan Anson, Aleksander Ening, Arkadi Enson, Jaan Jaagor, Avksendi Kirikal, Jakob Peelman, Jüri Soosaar, Martin Tahveldt ja Vladimir Vestman. Mitmed mässajad said erineva pikkusega vanglakaristuse.

naprobleemi.

2. veebruaril kinnitati Kaitseliidu põhikiri, mille järgi nimetati kaitsejaoskonnad malevkondadeks ja jaoskonnaülemad malevkonnapealikuiks. 24. veebruaril määras kapten Pulma seni vaid paberil figureerinud 3. malevkonna organiseerijaks ja pealikuks üliõpilase August Tõnisson´i. Nii oli tulevane Jakobi malevkond Pärnumaa maleva noorim ja meestearvult üks väiksemaid.



Linna mõjukate isikute eduka lobitöö tulemusel Kaitseliidu staabis (Peastaabis) ja keskjuhatuses muudeti

sõjaministri käskkirjaga nr.149 18. märtist 1925 1. malevkond iseseisvaks Pärnu malevaks. Muutus ka

malevate juhtimine. Ametisse määrati palgalised malevate pealikud. 27. märtsil võttis senine 4. (Vändra)

malevkonna pealik, Gatšina lipnikekooli kasvandik, Maailmasõja ja Vabadussõja rindekarastusega reservkapten Tõnis-August Adamson (Avingo) kaitseväe kohalikult ülemalt kapten Pulmalt Pärnumaa maleva üle. Pärnu maleva pealikuks määrati 3. Irkutski lipnikekoolist ohvitseriteed alustanud ja Maailmasõja ning Vabadussõja läbi teinud kapten Jaan Lugus (Luugus).

26. märtsil otsustas Kaitseliidu staap malevkondi kohanimede järgi nimetada ja 31. märtsil nimetas malevapealik Adamson malevkonnad ümber järgmiselt:



1. malevkond - Audru m/k, nimekirjas 250 malevlast;

2. „ - Jakobi „ „ 50 „

3. „ - Vändra „ „ 271 „

4. „ - Tori „ „ 170 „

5. „ - Tahkuranna „ „ 100 „

6. „ - Mõisaküla „ „ 232 „

7. „ - Karksi „ „ 159 „ .



Kokku oli Pärnumaa malevas 1232 malevlast, relvastatud 373 vintpüssiga. Malevkondade piirid ühtisid kihelkondade piiridega. Malevkondade pealikuiks said Audrus reservnooremleitnant Paul Erik, Jakobis August Tõnisson, Toris reservkapten Karl Alberg, Tahkurannas (Häädemeestel) reservalamkapten Johannes Fuks, Mõisakülas reservkapten Peeter Reigas ja Karksis reservalamkapten Maurus Vahtrik.



Lisaks määratavale oli Kaitseliidul ka valitavate organite struktuur. Kõrgeim neist oli Kaitseliidu keskkogu, kuhu kuulusid KL ülem, peastaabi ülem ja 2-3 esindajat igast malevast. Keskkogu valis vanematekogu, keskjuhatuse ja kesk-revisjonikomisjoni. Maleva kõrgeim juhtorgan oli kord aastas korralisele koosolekule kogunev esindajatekogu. Esindajatekogu korralised koosolekud viidi läbi kevad-talvisel ajal, võimaluse piires märtsi viimasel pühapäeval ja maleva ajaarvestus käis tegevusaastate kaupa – maleva pealiku esindajatekogul esitatud aruandest aruandeni. Esindajatekogu vaheajal otsustas olulised küsimused maleva juhatus, kuhu kuulusid maleva pealik, tema abi ja kolm esindajatekogu valitud liiget.

Oma struktuurilt jaotusid malevad piirkondlikeks malevkondadeks, need kompaniideks ja rühmadeks. Omad juhatused olid ka malevkondadel ja kompaniidel. Malevkonnapealikust alates olid kõik pealikud palgata vabatahtlikud. Sotsiaalselt struktuurilt kujunes Kaitseliit läbilõikeks kogu eesti rahvast (Pärnu malevas oli hulganisti kohalikke (balti)sakslasi). Kaitseliitu kuulumine sai auasjaks ja paljude ametite ning ühiskondliku positsiooni tasandite jaoks ainumõeldavaks. Näiteks kuulus oma igapäevases töös pidevalt relva kandev riigi metsavalveteenistus Kaitseliitu in corpore.



Kaitseliidu vajalikkus ei olnud Eesti Vabariigis enam vaidlusteema ja taastatud organisatsioon kasvas ning arenes. Põhirõhk pandi sõjalistele harjutustele. 23. märtsist 1925 kehtima hakanud otsus lubas eraldada harjutusplatsideks riigimaade tagavarast kuni 3 ha suuruseid maatükke. Seda õigust kasutasid kõik malevkonnad, sest lasketiir ja harjutusplats pidid olema kõigile malevlastele võimalikult lähedal. Olid ju peamiseks liikumisvahendiks omad jalad, harvemini ka jalgratas või hobune. Kuna väljaõppes oli põhirõhk pandud relvatundmisele ja laskeoskusele, oli lasketiiru olemasolu esmatähtis. Sobiva laskekoha leidmine polnud kerge, sest kuulipüüdevallide ehitamine oli töömahukas ja kulukas. Lihtsam oli neil allüksustel, kelle kodukohas mõni raba- või metsaäärne mäeküngas leidus.

1.augustiks 1925 jätkus relvi igale malevlasele. Novembris sai malev 40 9-mm Browning-tüüpi püstolit, millised maleva ohvitseridele ja allohvitseridele laiali jagati. Malevasisese side parandamiseks tegi Pärnumaa maakonnavalitsus 1925.a. juunis korralduse, et kaitseliidu pealikute käsud ja kirjad malevlastele kantakse laiali külakümnike poolt võrdsetel alustel vallavalitsuse käskudega.

Otsese sõjalise väljaõppe kõrval hakati Kaitseliidus ikka rohkem ja rohkem seltskondliku eluga tegelema – korraldati pidusid ja rahvaüritusi, millised lisaks meelelahutusele aitasid parandada ka malevate ja malevkondade majanduslikku seisu. Nimelt olid Kaitseliidu peod vabad maakonnale makstavast lõbustusmaksust, kuid pidid maksma sellest maksust 75% malevale ja 25% malevkonnale. Seltskondlikeks üritusteks kujundati Pärnumaa maleva mitmes malevkonnas vande andmine. Üritus toimus enamasti kompaniide kaupa ja algas piduliku rivistusega, järgnes vande andmine, kompanii paraadmarss ning rahvapidu; tavaliselt kohalikus seltsimajas. Paraadi võttis reeglina vastu maleva pealik. 1926.a. ilmunud Kaitse Kodu nr.3 kirjeldab 23. jaanuaril toimunud Audru malevkonna Tõstamaa rühma pidu. Peo avakõne pidas maleva instruktor nooremleitnant A. Kullamaa. Järgnes kohaliku kooli kaasabil lavale toodud August Kitzbergi „Neetud talu“ esitus ja kuni kella neljani kestev tantsupidu. Ilmselt mindi pidudega liigagi hoogu, sest Pärnumaa maleva esindajate esimesel aastakoosolekul 28. märtsil 1926 otsustati suurema pidulikkusega tähistada vaid maleva ja malevkondade aastapäevi ning neidki üle mitme aasta, nö. ümmargustel tähtpäevadel. Oluliseks peeti malevkondadele lippude muretsemist.

1926.a. alguses algasid pealike kursused Tori malevkonnas ja jätkusid Audru, Halliste-Saarde, Vändra, Häädemeeste, Karksi ja Jakobi malevkondades kuni 13. maini. Esimese suurema taktikalise õppuse Pärnumaa malevas korraldas Karksi malevkond Nuia alevi ja Polli mõisa rajoonis. Osalejate sõnade kohaselt õnnestus õppus vaatamata suurele vihmasajule igati. Võõraste olude ja maastikega harjumise huvides hakati praktiseerima erinevate malevkondade allüksuste ühisõppusi.


Pärnu ja Pärnumaa maleva ühise esimese aastapäeva tähistamine 1. augustil 1926 kujunes ajakirja Kaitse Kodu sõnul suurpäevaks linnale ja kogu maakonnale. Aukülalistena olid kohal Vabariigi presidenti esindav siseminister Laretei, kaitseliidu ülem kolonel Roska, Soome kaitseliidu ülem oberst Malmberg ja Läti kaitseliidu ülemat esindav hr. Jungst koos adjutant Klahnis`ega, 3. diviisi ülem kindral Tõnisson, diviisi staabiülem major Tuksam, garnisoni ülem kolonel Rosenberg, samuti teiste Kaitseliidu malevate pealikud. Paraadrivistus Esplanaadi platsil algas malevatele linna ja maakonna poolt annetatud lippude õnnistamisega õpetaja Grünbergi ja metropoliit Aleksandri poolt ning ehisnaelte löömisega lipuvardaisse aukülaliste poolt. Paraadmarsil osales malevkondade koondrivides poolteist tuhat kaitseliitlast linnast ja maalt koos oma malevkondade orkestritega. Paraadi lõpetasid ratsaeskadronid. Paraadile järgnes aktus mererannas spordiväljakul, kus külalised oma parimad soovid Pärnu ja Pärnuma kaitseliitlastele edastasid. Aktusele järgnes pidusöök rannasaalis, õhtune väljasõit merele ja pidu Endlas. Ebameeldivuseks oli, et mereteed kasutanud kaitseliitlased ei olnud jõudnud öösel puhkenud tormi tõttu paraadiks kohale. Järgmisel päeval andis kindral Tõnisson ohvitseride kasiinos lõunasöögi Kaitseliidu tegelastele.



Hoogustus spordi harrastamine. 1926.a. 9. mail valiti Pärnumaa maleva malevkondade spordiklubide juhatus. Spordiklubide juhatuse esimeheks sai maleva pealik kapten Adamson, esimehe abiks Hugo Siitan ja varahoidjaks Aleksander Kullamaa. Esimene suurem üritus oli 13. juunil tulemusega 1:1 lõppenud jalgpallivõistlus Mõisaküla ja Kilingi-Nõmme spordiklubide vahel. Nagu kogu Kaitseliidus, sai ka Pärnus ja Pärnumaal tähtsaimaks alaks laskesport. Ala arendamiseks loodi 1928.a. nii Pärnu kui Pärnumaa maleva juurde laskespordi klubid. Traditsiooniks kujunesid maleva meistrivõistlused. Meistrid selgitati välja erinevates laskeviisides nii sport- kui lahingrelvadest laskmises. Sagenesid laskevõistlused maleva allüksuste ja naabermalevate vahel. Pikka aega kandis Pärnumaa maleva esilaskuri tiitlit Tori malevkonna kompaniipealik Aleksander Näripea. Maleva esindusvõiskonnad saavutasid häid tagajärgi Kaitseliidu laskevõistlustel. Muudest spordialadest toimusid regulaarsed maleva esivõistlused maadluses, orienteerumisjooksus, sõjalises kolmevõistluses, granaadiviskes, jao rännakus, jooksudes, kaugus-, kõrgus-, ja teivashüppes, kuulitõukes, kettaheites, odaviskes – seega kõigis tollel ajal harrastatavates alades. Maleva mitmekülgsemaks spordimeheks paljude aastate vältel oli Johannes Kõvamees Halliste malevkonnast, parimaks spordimalevkonnaks kujunes Vändra malevkond. 1. detsembril 1934 oli malevas 396 mees- ja 101 naissportlast, keda juhendasid 28 spordipealikut.

1927. aastast alates algas kogu Kaitseliidus suusatamise propageerimine. Selleks korraldati suusakursusi malevate esindajatele ja spordiinstruktoritele-spordipäälikutele, kes andsid õpitut edasi kodumalevate allüksustes. Malevkondades loodi ja varustati suusabaase. Kuna suusavarustus oli kallis, püüti ise suuski valmistada. Tolle aja suusa toormaterjali, kasepuud, Eestimaa metsades jätkus. Ometi vajas asi õppimist ja nii korraldati 1933/34 aasta talvel suusavalmistamise kursuseid Koongas, Uduveres, Vändras, Toris, Karksi-Nuias, Kilingi-Nõmmes, Kablis ja Mõisakülas. Otse loomulikult järgnesid peagi suusavõistlused. Üheks esimeseks võistluseks, kus Pärnumaa mehed end naabritega võrrelda said, toimus 21. ja 22. veebruaril 1931 Viljandis, ... et aga puudusid kogemused murdmaal suusatamises, siis kõik nad katkestasid Viljandi mägestikkudes võistlused.



1927.a. 1. novembrist lahutati 557-meheliseks paisunud Halliste –Saarde malevkond (endine Mõisaküla malevkond) Halliste ja Saarde malevkonnaks. Juurde loodi Sauga ja Uulu-Surju iseseisvad kompaniid (vastavalt 75 ja 69 meest). Malevlased liigitati 1. ja 2. järgu ning noormalevlasteks. Väljaõppe elavdamiseks korraldati Abja-Sarjal, Audrus, Toris ja Vändras suvelaagrid, kus väljaõppe juhtideks olid Pärnu garnisoni ohvitserid ja allohvitserid. Laagriliste toitlustamine oli naiskodukaitsjate õrnadel õlgadel. Laagritest käis läbi 633 malevlast. Taolised suvelaagrid muutusid traditsioonilisteks. 1927.a. sügisel osales taktikaõppustel 928 malevlast. Suurim manööver oli 250 osalejaga Voltveti ja Mõisaküla kompaniide ühisõppus. 1928.a. 31. märtsi seisuga oli Pärnumaa malevas 1898 liiget.



1928.a. kevadel loodi Pärnu malevas 45-liikmeline meeskoor, mida juhatas Eduard Soodla. Samal aastal organiseeris Carl Schwartz 19-mehelise puhkpilliorkestri. Orkestrid olid ka Pärnumaa maleva mitme malevkonna juures. Tori malevkonnal oli juba oma esimese aastapäeva pidustustel 31. jaanuaril 1926 välja panna kaks orkestrit.

1928.a. 16. - 17. juunil toimusid Pärnus linnamaleva organiseerimisel üleriiklikud III Kaitseliidupäevad. Üritus viidi läbi tolle aja kombe kohaselt suure pidulikkusega. Aukülalistena osalesid riigivanem Tõnisson, sõjaminister Reek, Kaitseliidu ülem Roska, Soome, Läti ning Poola esindajad ja loomulikult kõik linna ning maakonna tähtsamad isikud.



1928.a. sai Pärnu malev suurtükipatarei. Esialgsed kaks 3,425´´ kahurit vahetati järgmisel aastal saksa 77-mm kahurite vastu. 1940. a. veebruaris formeeriti patarei ümber suurtükiväe divisjoniks, pealikuks Pärnu vangla direktor Rudolf Sõber. Samal aastal sai Pärnumaa malev 25 püstolkuulipildujat. Neid Tallinnas Arsenalis valmistatud 9-mm püstolipadruneid kasutavaid relvi ei osanud sõjavägi vääriliselt hinnata ja nii jaotati neid Kaitseliidu malevaile. Malevatele jaotati ka Belgias valmistatud väikekaliibrilisi sportpüsse. Kaitseliitlaste relvadeks olevaid Jaapani vintpüsse asuti Tallinnas Inglise moonale ümber puurima.

Mobiilsuse suurendamiseks loodi mitmes Pärnumaa maleva malevkonnas ratsaeskadronid, -rühmad või –komandod. Vändra malevkonnas oli eskadron, Audru malevkonnas ratsakomando ja Tori malevkonnas Tori, Taali ning Riisa ratsakomando. Üksikud ratsarühmad olid Halliste ja Jakobi malevkonnas. 1930. aastal viidi Kaitseliidu ülema käsul kõigis ratsaüksustes läbi põhjalik puhastus. Kõik ratsamehed, kes oma varustuselt ja/või võimetelt ei vastanud kehtestatud nõuetele, viidi üle tavalistesse rühmadesse. Maleva ratsaüksuste pealik oli leitnant Villem (Villu) Riismandel.

1. jaanuarist 1929 sai malev juurde uue malevkonna – Sauga ja Uulu-Surju iseseisvad kompaniid liideti Keskmalevkonnaks. Uue malevkonna pealikuks määrati Pärnumaa kaitseliidu loomisel tegev olnud ja 9. polgu rooduülemana Vabadussõja läbi teinud leitnant Joosep Mühlbach. Samal ajal sai lahenduse tekkinud territoriaalhuvide konflikt Pärnu malevaga. Pärnu malev sai endale Pärnumaa maleva staabi kaitsekohustuse ja andis maamalevale linnamaleva koosseisu kuulunud, kuid faktiliselt maakonna piirides asuva Reiu rühma. Vändra malevkonna pealikuks määrati Vabadussõjas Pärnu kaitsepataljoni ja 9. jalaväepolgu rooduülemana sõdinud leitnant Jüri Kibbar.



Kaitseliidu propageerimiseks ja isamaalise kasvatustöö tõhustamiseks loodi Pärnumaa maleva staabi juurde kohalikest seltskonnategelastest propagandaosakond, milline korraldati ümber uhke nimega propaganda päälikute instituudiks. Värskete propagandapealikute eestvedamisel korraldati 1930/31 tegevusaasta jooksul 30 koosolekut ja 92 pidu. 1933/34 tegevusaastal oli 48 kõnekoosolekut, 21 muud kokkutulemist ja 139 pidu. Vähe oli pidusid ja üritusi, kus ei esinetud kõnedega. Algaastatel oli maleva üheks kuldsuuks Aleksander Kullamaa. Kaitseliidu päevaprobleeme selgitasid kaitseliitlastele allüksuste pealikud. Erilist propagandat tehti Kaitseliidu vormi soetamiseks, mida aga pidurdas algul vormi muutmise kavatsus, siis uue vormi kinnitamise venimine. Parimaks propagandaks Kaitseliidule ja malevale olid maleva ja malevkondade rahvapidudeks kujunevad aastapäevade tähistamised. Traditsiooniks muutus vabariigi aastapäevade ja Jüriöö ülestõusu tähistamine pidulike rivistuste ning kõnekoosolekutega maakonna keskustes.

1930.a. veebruaris ja märtsis sõitis Pärnumaal ringi Kaitseliidu rändkino, andes 39 seanssi 3176-le vaatajale. 1. mail 1930 külastas Mõisaküla ja Pärnut äsja Kanadast kodumaale jõudnud ja elavaks legendiks muutunud Johan Pitka, keda ka väärilise pidulikkusega vastu võeti. Tollele ajale oligi iseloomulik maakonda visiteerivate riigitegelaste ja tähtsate külaliste (üli)pidulikud vastuvõtud – linna ja maakonna ametimehed maakonna piiril, auväravad, ülesrivistatud Kaitseliidu ja/või garnisoni aukompaniid, lapsed lilledega ja tervitussõnavõtud. Selgituseks kirjeldus, kuidas Pärnus tervist parandav riigivanem Päts sõitis 1934.a. 6. juulil Pärnust Järvamaale: ... Pärnumaal läbisõidul oli korraldatud vastuvõtte Tori kaitseliidu ja seltskondlikkude organisatsioonide poolt. Anti lilli ja tervitati. Vana-Vändras oli vallamaja juurde ülesrivistatud K.L. aukompani ja tuletõrje. Raporteeris van. istruktor kapt. Meibaum, tervitasid kodutütred ja vallavalitsuse esindajad, anti lilli. Riigivanem hiljem annetas kõigile temale lilli andnud kodutütardele suured sokulaadikarbid, milledel olid Toompää lossi pilt.

Propagandaürituseks kujunes maleva Kihnu ekspiditsioon 25. juunil 1931, mille käigus toimus kinoetendus (filmiks Vabadussõjateemaline Noored Kotkad), laskevõistlus hülgekujuliste märklaudade pihta, rahvapärased mängud ja –võistlused, kus võiduauhindu jagas malevapealik major Adamson. Pidu lõppes Kihnu hümni ja riigihümni laulmisega. Kogu peo võttis filmilindile Theodor Luts. 6.-7. oktoobril 1931 külastas Pärnut Poola Küttide Liidu 9. okrugi ülem kapten Vlodzimierz Vierzbitcki, kes tutvus põhjalikult mõlema kohaliku maleva töö ja asjaajamisega. 27. juunil 1932 tegi lühivisiidi Pärnumaa malevasse Poola Küttide Liidu delegatsioon, olles teel Tallinna kindral Põdderi matustele. 20. juunil 1933 külastasid Pärnumaa malevat viis Soome kaitseliidu kõrgemat ohvitseri: Põhja-Karjala maleva pealik kolonelleitnant Sainio, Kuopio maleva pealik kolonelleitnant Autti, Kainuu maleva pealik major Ilomäki, Mikkeli maleva pealik major Kaarlonen ja Raahe maleva pealik major Vukko. Külalised tutvusid mõlema maleva ja linnaga.



Seltskondliku tegevuse korraldamisel selgus, et Kaitseliit kui meesteorganisatsioon vajab naiste abi ja toetust. Naisterühmad tekkisid Kaitseliidu Pärnumaa Maleva üksuste juurde juba 1925. aastal. Esimesed

rühmad loodi Mõisakülas (28. juunil), Saardes, Jakobis, Vändras ja Karksi-Nuias. Tõsisem Naiskodukaitse organiseerimistöö algas 1926.a. Kuigi polnud juhendeid, eeskirju ega kogemusi, oli tahe mehi aidata ja esialgu tehti ja talitati nii, kuis tarvidus nõudis. Seli (Seliste) arukamad naistegelased pidasid naisrühma asutamiskoosolekut 1926.a. 1. veebruaril. Vändra 17 esimest naiskodukaitsjat lõid oma rühma 14. veebruaril,

Jõõpre naised jõudsid selleni 1927.a. 1. jaanuaril. Esimene ringkonnakogu kutsuti kokku 8. detsembril 1927. Esimeseks Naiskodukaitse (NKK) Pärnumaa ringkonna esinaiseks sai Helene Johani. 1928.a. oli NKK Pärnumaa ringkonnas 15 jaoskonda (Tõstamaa, Audru, Jakobi, Vändra, Lelle, Kaisma-Viluvere, Tori, Sindi, Häädemeeste, Talli, Abja, Mõisaküla, Saarde, Karksi ja Sauga) , neist suurim Toris (75 tegevliiget) ja väikseim Tallil (12 liiget). Kokku oli 1928.a. Pärnumaal 436 naiskodukaitsjat. 1929.a. lisandus neli jaoskonda – Kariste, Orajõe, Uulu-Surju ja Seliste jaoskonnad. 1932.a. märtsi lõpuks suurenes NKK Pärnumaa ringkond 698 liikmeni. Lisaks perenaiserollile Kaitseliidu pidulikel üritustel jäi naiskodukaitsjate õlule toitlustamine ja sanitaarteenistus õppustel; võimaluste piirides tegeleti ka side ja majandusega. Suurimaks probleemiks õppuste toitlustamisel oli suurte välikatelde puudumine, ometi suudeti toita mitutsadat meest (esimesed kolm välikööki saadi alles 1938.a.).

1932.a. 1. aprilli seisuga oli NKK Pärnuma ringkonnas 698 liiget, järgmise aasta 1. aprilliks 723 liiget.

24. aprillil 1932 kinnitati ringkonna esinaiseks Elsa Lipmann. 11. septembril lisandus Laatre jaoskond. 5. veebruaril 1934 asutati Are-Suigu jaoskond ja 1. aprillil Tõhela jaoskond. 10. mail eraldusid Sindi jaoskonnast Reiu naised-neiud ja moodustasid iseseisva Reiu jaoskonna. Kinnitati NKK vormimütsi kavand. Juhtide teadmisi ja oskusi täiendati suvekursustel Väimelas. 1933.a. 5. jaanuaril korraldas Pärnu ringkond jaoskondade esinaiste ja kodutütarde juhtide kursused. Kursused lõppesid NKK viienda aastapäeva tähistamisega maakonna kaubanduskooli ruumes , kus olid esindatud kõik jaoskonnad. Külalisteks olid garnisoniülem kolonel Trossi, maleva pealik major Adamson, NKK keskjuhatuse liigr prl. Oskar ja ringkonna endine esinaine pr. Johani. 12.-16. juunini osales suur grupp Pärnumaa naiste- ja noortejuhte Tondil NKK ülemaalistel suvekursustel. 1937. aastal valiti Pärnumaa ringkonna esinaiseks Veera Laurits.

Pärnu naiskodukaitsjad jõudsid ülemalevalise organiseerumiseni 1931. aastal - viimastena terves vabariigis. Ringkonna asutamiskoosolekul 21. septembril osales 17 Pärnu naistegelast. Esinaiseks valiti Meta Timusk. Nagu maakonnaski, olid tegevusaladeks sanitaarala (samariitlus), toitlustamine, majandus ja oma tegevust tutvustav propaganda. Tähelepanu väärisid traditsioonilised ringkonna kevad- ja sügispeod, millest saadav rahaline tulu võimaldas soetada sanitaarvarustust ja toitlustamiseks vajalikke lauanõusid. Tegevuse algusest peale harrastati sporti. Oma liikmeile korraldati ujumiskursusi ja võimlemistunde. Pidudel esineti võimlemiskavade ja rahvatantsuga. Pärnu ringkond tegeles ka hoolekandega, abistades puudustkannatavaid lapsi. 1938.a. oli NKK Pärnu ringkonnas 323 naist-noorikut ja ringkond jagunes seitsmeks jaoskonnaks: I, II, III, Papiniidu, Raeküla, Rääma ja Ülejõe jaoskonnaks, neist noorim 1938.a. kevadel asutatud 35-liikmeline Raeküla jaoskond.



Kaitseliitlastele andsid järelkasvu noorliikmed. Esimene Noorte Kotkaste (NK) rühm Pärnumaal loodi Vändras. 27. mail 1930.a. kinnitas Kaitseliidu vanematekogu Noorte Kotkaste põhikirja ja valis asutatava organisatsiooni peavanemaks riigikogu esimehe Kaarel Einbund´i (Eenpalu). Samal aastal loodi Pärnumaa maleva juurde Noorte Kotkaste Pärnumaa malev, mille esimeseks vanemaks kinnitati meile juba tuntud kaitseliitlane, igapäevases elus Pärnumaa Kaubanduskooli direktor Joosep Mühlbach ja maleva pealikuks Malda algkooli juhataja Jakob Tamm. 30. oktoobril korraldati Pärnus Pärnumaa, Pärnu ja Sakala maleva noortejuhtide ühiskursus poolesajale osavõtjale. 1932.a. aprilliks oli Pärnumaal 200 noorkotkast. Alati valmis võistlustel saavutas noorkotkaste Pärnumaa malev tubli 4. koha. Esimene välilaager toimus 22.-24. juunini Vändras, millest võttis osa 46 poissi. Päälikuks (laagriülemaks) oli T. Kibbar. 28.- 29. augustini oli Abjas Halliste ja Karksi noorkotkaste laager 30 osalejaga, laagriülemaks instruktor Kuhlberg.

7. detsembril toimus Noorte Kotkaste peavanema vahetus – riigivanema vastutusrikkale tööle asunud Einbundi asemel valiti uueks peavanemaks kindralleitnant Johan Laidoner. Uue pealiku sai ka NK Pärnumaa malev; pealikuks valiti Hendrik Ollino. 1934.a. 1. jaanuari seisuga oli Pärnumaa malevas 279 noorkotkast. 11.-16. juunini 1934 korraldasid Pärnu ja Pärnumaa maleva noorkotkad ühise laagri Reius.

1934.a. novembris algatas NK peavanem kindral Laidoner kampaania skautide ja noorkotkaste organisatsioonide ühendamiseks, kuid skaudijuhtide vastuseis ei võimaldanud plaani realiseerida.



1931.a. 13. märtsil kinnitas Kaitseliidu ülem Naiskodukaitse noorliikmete organisatsiooni kodukorra. Pärnumaa naised jõudsid kodutütarde (KT) organiseerimiseni 1931.a., Pärnu naiskodukaitsjad 1932.a. lõpul, detsembris. Pärnumaal oli 1932.a. 42 rühma 775 liikmega. 16. aprillil 1932 kinnitas NKK keskjuhatus kodutütarde Pärnumaa ringkonna vanemaks Vändra gümnaasiumi õpetaja Emilie Attik´u. Põhilise töö kodutütardega tegidki koolide naisõpetajad. 1934.a. 1. jaanuaril oli Pärnumaal 244 kodutütart, aasta lõpuks oli nimekirjades 336 kodutütart. 1934.a. 31. oktoobril valiti kodutütarde Pärnumaa ringkonna vanemaks õpetaja Elfriede Masing Mõisakülast. 1936. maist valiti ringkonnavanemaks S.Undre. Viimaseks ringkonnavanemaks jäi Mare Riismandel.

Pärnu kodutütarde esimese rühma organiseeris 1932. aasta detsembris H.Vichmann. Ajaks, millal naiskodukaitsjad kodutütred oma hoole alla võtsid, oli olemas juba kolm rühma. 1933.a. septembris alguse saanud Kodutütarde Pärnu Ringkonna esimeseks vanemaks valiti Meta Timusk. 1936.a. novembrist asendas teda L.Tarkpea. Pärnu kodutütarde ringkond oli Eesti väikseim ja 1936.a. 1. aprilli seisuga kuulus sinna 213 tütarlast, kes jagunesid viide rühma. 13. juulil 1936 annetas Pärnu Naiskodukaitse oma kodutütarde ringkonnale lipu. Lipu õnnistamine ja üleandmine toimus suure pidulikkusega Vabadusväljakul. Tseremoonial osalesid Pärnu kodutütarde need ühingukaaslased, kes olid tulnud üle Eesti kokku Reius toimuvale kodutütarde laagrisse, kodutütarde peavanem Salme Pruuden ja muidugi Pärnu noorkotkad. Ametiisikuina viibisid lipu üleandmisel haridusministri abi Voldemar Päts, linnapea Hendrik Soo, maavalitsuse esimees Jüri Marksoo, garnisoni ülem kolonelleitnant Ants Lõhmus ja mitmed muud ametimehed. Tseremooniale vabadusväljakul järgnes rongkäik Papli tänavale, kus villas Salme puhkas Vabariigi president Konstantin Päts. Villa ees rivistuti. Järgnesid ettekanne presidendile, lillede andmine, kõned, hümni laulmine.



1930/31 tegevusaastal viidi Pärnumaa malevas läbi 284 üldõppust 6058 osalejaga. Lisaks üldõppustele

toimus 18 sideõppust (254 osalejat), 6 suuskur-jalgratturite õppust (180 osalejat), 3 gaasikaitseõppust (208

osalejat) ja 46 õppust ratsaüksustele (598 osalejat). Pealikuile ja nende abidele viidi läbi 9 õppepäeva, kus

osales 212 pealikut. Jätkus malevkondade suvelaagrite korraldamine. 1930.a. 2. novembril korraldati Eametsas Pärnu ja Pärnumaa malevate ühisõppus (suurem manööver). Õppusel viibis vaatlejana garnisoniülem kolonel Werner Trossi, kes kaitseliitlaste tegevusega täiesti rahule jäi. Õppus lõppes kahe maleva ühislõuna ja koosviibimisega Sauga koolimajas. Tegevusaasta krooniks oli 14 502 laskeharjutust, mille käigus kulutati 138 621 padrunit. Lisaks veel sportlikud laskeharjutused ning laskevõistlused sportpüssidest, püstoleist ja püstolkuulipildujaist.

1931.a. 1. juuliks jõudis Pärnumaa maleva liikmete arvuline kooseis rekordilise 2515 liikmeni. 1931/32 tegevusaasta jooksul korraldati malevas 350 üldõppust 6932 osavõtjale. Iga malevlane käis õppusel keskmiselt 2.9 korda (üleriigiline keskmine 3,0). Eriõppusi (gaasikaitse, ratsa- ja sidemehed ning suusk-ratturid) oli 55 õppust 1139 osavõtjaga. Mitmed maleva pealikud (kapten Lilienblatt, instruktor Puusaag, reservlipnik Akel ja lipnik Laur) läbisid erinevad peastaabi korraldatud õppused.



1929. aasta lõpul alanud ülemaailmsest majanduskriisist ei jätnud puutumata ka Eesti ning majandussurutise mõju ulatus Kaitseliitugi. Kitsenevad majandusolud mõjutasid väljaõpet ja eriti spordiürituste läbiviimist. Pärnumaa maleva 1931.a. tulud vähenesid eelmise aastaga võrreldes 67%. Samad probleemid olid Pärnu maleval. Riigikogu eelarvevaidlustel kerkis päevakorda Pärnu linna- ja maamaleva ühendamine. Malevate ühendamisest ja sellest tulenevast kookuhoiust kirjutati Vaba Maa Pärnu väljaandes. Ühendamisettepanek saigi häälteenamuse Riigikogu eelarvekomisjonis, kuid hääletati Pärnu linnapea Oskar Kase lobitöö tulemusena Riigikogus maha. Kaitseliidu suhtes vaenulikult meelestatud ajakirjanikud kasutasid tekkinud kõrgendatud tähelepanu ja võimendasid malevates juhtunud õnnetusi ning kaitseliitlaste eksimusi kui tõestust, et ...kes mujale ei kõlba, see astub kaitseliitu. Kahjuks ilkumiseks põhjust leidus, sest loomulikult juhtus massiorganisatsioonis ajapikku nii mõndagi taunitavat. Eelarveprobleemid, sage valitsuste vahetumine ja korduv rahvahääletus põhiseaduse muutmiseks suurendasid poliitilist pinevust ja nii kasutati sisepoliitilise kemplemise vahendina ka Kaitseliitu. 1931.a. detsembris alustasid sotsiaal- demokraadid poliitilist rünnakut Kaitseliidu ülema kindralmajor Roska vastu, nõudes riigivanemalt tema vabastamist KL ülema kohalt. Kaitseliitu süüdistati mingite salarühmade loomises ja muudes pattudes. Ilmselt oli keskmisel kaitseliitlasel raske mõista organisatsiooni ja tema juhi ümber puhkenud poliitilise võitluse tausta ja eesmärke ning küllap tekkis küsimusigi. Olukorra kontrolli all hoidmiseks esines maleva pealik Adamson malevlasi tasakaalukusele ja distsiplineeritusele manitseva üleskutsega. Nõudis suurt takti ja selgitustööd, et malevat ses häirivas õhkkonnas suunida vankumatult kindlat rada ja arendada võimsaks ja ustavaks üksuseks.

Pole aga halba ilma heata. Majanduskriisiga kaasnevat tööpuudust kasutas Pärnumaa malev Sindi lasketiiru kohendamiseks. Teedeministeeriumi hädaabitööde summade arvelt palkas malev 21 töötut ja ehitas lasketiiru kuulipüüdevalli neli meetrit kõrgemaks.





1932.a. osalesid Pärnu ja Pärnumaa kaitseliitlased nelja maleva – Pärnumaa, Pärnu, Sakala ja Valga maleva ühisõppusel. Kuna õppus oli planeeritud senistest suurimana, oli ettevalmistus pikk ja põhjalik. Hoolikalt valiti lahingüksuste juhte. 449 Pärnumaa maleva tulevast sõjapealikut tegid läbi 16 6-24-tunnist kursust. Alustati rividrillist ja lõpetati väliõppustega tulevasel lahinguväljal. Abja manööver viidi läbi 1.- 2. oktoobril Abja-Halliste-Õisu ruumis. Suurõppuse üldjuhiks oli Kaitseliidu Peastaabi ülem kolonelleitnant Jaan Maide. Roheliste rügemendi moodustasid Sakala ja Valga pataljonid ning suurtükipatareid, üldjuhiks major Eisenberg. Siniste rügement koosnes Pärnu ja Pärnumaa pataljonidest koos Valga ja Pärnu patareidega, üldjuhiks Pärnuma maleva pealik major Tõnis Adamson ja tema staabiülemaks kapten Paul Lilienblatt. Kokku osales õppusel 2532 kaitseliitlast, neist 1189 malevlast Pärnumaa malevast. Pärnumaa sõdalastele algas õppus Kaitseliidu ülema kindralmajor Roska korraldatud ülevaatusega Abja-Paluoja turuplatsil, kus ...ratsameestest aga rikkusid mõned kogu üksuse head nime sellega, et jõid avalikult viina. Äge lahingutegevus lõppes teise päeva ennelõunal. Pealtnägijate sõnul olnud võimas ja meeliülendav vaatepilt, kui 2,5-kilomeetri pikkune rännakkolonn täies relvis kaitseliitlasi defileerinud Kaitseliidu ülema ees ja liikunud siis naiskodukaitsjate poolt pakutavale lõunasöögile Teki talu väljale. Kahjuks ei valminud lõunasöök ohvriteta: supikatla juures sai põletushaavu NKK Häädemeeste jaoskonna liige Kurm. Üldiselt loeti manööver õnnestunuks. Soovida jätnud luure, vaatlus ja varjumine. Pärnumaalaste pahameele pälvis oma üleoleva suhtumisega kogu õppusesse üks vahekohtunikest, Lääne maleva pealik major Reinhold, kes näinud kõikjal ainult vigu ja puudusi.

1933.a. 24. septembril oli Tori ja Vändra malevkondade ühine sügismanööver, millest võttis osa 292 kaitseliitlast ja 22 naiskodukaitsjat toitlustajatena. 1934.a. 23. septembril toimus Tammiste mõisa ja Kiisa küla maadel Pärnu ja Pärnumaa malevate ning Pärnu garnisoni 6. ja 9. pataljoni üksuste ühismanööver. Õppust jälgisid kaitseväe staabi 6. osakonna ülem kolonel Remmel, jalaväe inspektor kolonel Siir ja 3. diviisi esindajana major Vassil. Pärnumaa maleva ohvitserid osalesid vahekohtunikena mitmetel Kaitseliidu ja kaitseväe manöövritel mujal maakondades.

Kaitsekavade ja kaitseliitlaste valmisoleku kontrollimiseks korraldas maleva pealik regulaarselt maleva allüksustes proovihäireid. Pidevalt kontrolliti ka malevkondade relvastuse, varustuse ja dokumentatsiooni seisukorda. Kaitseliidu ülem kindral Roska korraldas 22. novembril 1934 häirekorras kogunemise Jakobi malevkonnale. Kogunes 81% malevlastest. 1933/34 tegevusaasta jooksul korraldati Pärnumaa malevas 22 027 laskeharjutust lahingrelvadest ning kulutati 233 935 padrunit. Iga malevlane osales üheksal laskeharjutusel. Selline intensiivne treening suurendas kiiresti laskeklasside normide täitjate arvu. Lahinglaskmistel osales 1107 malevlast ja kulus 15 535 padrunit. Huvi lahinglaskmise vastu oli suur, kuid piirid pani sobivate laskeradade ja -maastike vähesus. Maleva pealiku algatusel pöörati suurt tähelepanu lasketreeningutele püstolkuulipildujast. Püstolkuulipildujaist korraldati tegevusaasta jooksul 189 laskmist ja kulutati 19 457 padrunit. Maleva esilaskureiks tõusid Jaan Voll ja Karl Tuisk. 1. aprillist 1933 kehtestas Kaitseliidu ülem Püstoli õppelaskmise ja püstoli karikavõistluse määrused, mille järgi korraldati tegevusaasta jooksul 200 laskmist 1023 laskjaga ja kulutati 27 032 padrunit. Uudse relvana võeti maleva relvastusse raskekuulipildujad, mille tundmaõppimiseks korraldati 15 laskmist 176 osavõtjaga ja kulutati 2910 padrunit. 1. novembrist 1934 loodi Halliste m/k 1. kompanii juurde Mõisaküla raskekuulipildurite komando.

Sportlikus laskmises tuli Pärnumaa maleva esindus väikekaliibriliste vintpüsside klassis 1934. aastal Kaitseliidu meistriks. Võiskonda kuulusid (paremuse järjekorras) Eugen Tumm, August Jantson, Karl Tuisk, Jüri Bakhof, Heinrich Radik, Mihkel Sinikas, Jaan Voll, Paul Kolla, Karl Mitt ja Mihkel Tomingas. Võit oli seda uhkem, et 17.-19. augustil peetud võistlust jälgisid Eesti ja Soome riigijuhid Päts ja Svinhufvud. Lisaks meistritiitlile võideti ETK poolt välja pandud igavesti rändav auhind – hõbedane sigarikarp ja kunstnik R. Tavasti kujundatud märklaud tammepuust postamendil. 1934.a. 1. detsembri seisuga oli Pärnumaa malevas arvel 2335 vintpüssi ja karabiini.



Oma seitsmendat aastapäeva tähistas Pärnumaa malev Pärnu-Jaagupis ja Uduveres. 7. augustil 1932.a.

kell 11 alanud pidulikul jumalateenistusel rivistusid kirikusse esmakordselt maleva ajaloos maleva ja kõigi üheksa malevkonna lipud. Jumalateenistusele järgnes paraad spordiväljakul, kus 650 kaitseliilase ja 100 naiskodukaitsja rivi vaatas üle kolonelleitnant Balder Peastaabist. Külalistena osalesid paraadil Pärnu maleva jalgratturid. Peale aumärkide jagamist ja austuse avaldamist Vabadusssõjas langenuile liiguti üle kilomeetri pikas rongkäigus ühislõunale ja peole Uduvere seltsimajja ning Enge Põllumeeste Seltsi suveaeda. Rivisammu eest kandsid hoolt kolm orkestrit.

Kaheksandat aastapäeva tähistas malev Kilingi-Nõmmes. Paraadil Vabadussõjas langenute mälestussamba juures oli rivis 600 kaitseliitlast ja 200 naiskodukaitsjat. Paraadi võttis vastu Kaitseliidu ülem. Külalisi oli Soomest ja Lätist ning naabermalevaist. Paraadile järgnes suurejooneline rahvapidu Tuletõrjeseltsi suveaias.

Üheksanda aastapäeva pidustuste kohaks oli valitud Audru riigimõisa ja kiriku ümbrus. Tähistamine toimus 5.augustil ning algas sõjaliste võistlustega. Järgnes jumalateenistus Audru kirikus ja võimas paraad, kus oli rivistatud 700 kaitseliitlast ja 200 naiskodukaitse liiget 10 lipu ja 3 orkestriga. Paraadi võttis vastu Pärnu garnisoni ülem kolonelleitnant Lõhmus. Finaaliks oli ühislõuna ja suurejooneline rahvapidu ilusas ja põlises Audru pargis, kus peeti mängude võistlusi, 200 inimest esines rahvatantsudega ja naiskoor laulis. Peol kuulutati välja parim malevkond. See au ja malevapealiku rändkarikas omistati juba teist korda Vändra malevkonnale. Kuigi peost võttis osa üle kolme tuhande inimese, olnud kord ja korraldus eeskujulik.


1932. aasta lõpus, 29. detsembril andis kaitseminister käskkirja, millega määrati kaitseliitlastele allohvitseri auastmete omistamise alused, tingimused ja kord. Seni kehtisid Kaitseliidus vaid kaitseväes välja teenitud auastmed. Vastav seadus oli Vabariigi valitsuse poolt juba 15. jaanuaril välja antud. Esimesed kaprali, noorem- ja vanem-allohvitseri auastmed omistati Pärnumaa kaitseliitlastele vabariigi 15. aastapäevaks 24. veebruaril 1933. Malev sai juurde üheksa kapralit, neli noorem-allohvitseri ja viis vanem-allohvitseri. Allohvitseride ettevalmistamiseks korraldati 19. – 22. oktoobrini maleva staabi juures allohvitseride auastmes ülendamise katseteks ettevalmistamise kursus. Kursusel osales 15 allohvitseriks pürgijat pealikut, katsetele läks neist 11. Katsed sooritasid positiivse tulemusega viis meest (Hugo Mängel, Feliks Kornfeldt, Jaan Luigenberg, Aleksander Saat ja Johannes Siitam), viiele määrati üksikutes ainetes järeleksamid ja üks tunnistati läbikukkunuks. Aasta jooksul korraldati malevas 374 üldõppust 9525 osalejaga ja 107 erialaõppust 1611 osalejaga. 1. aprillil 1933 oli malevas 2343 kaitseliitlast. Aastane juurdekasv oli olnud 83 meest. Poliitilistest pingetest tingituna alustati 1934.a. kogu Kaitseliidus nimekirjade revideerimist ja puhastamist. Üle riigi arvati organisatsioonist välja 1800 kaitseliitlast, neist Pärnumaal 30.

1933.a. loodi Pärnu maleva juurde mereüksus, kuhu kuulusid Pärnu divisjon ja üksikrühmad mitmel pool rannikul. Hiljem nimetati Audru, Halliste ja Häädemeeste rühmad meredivisjonideks ning allutati Pärnumaa malevale. 1934.a. juunis viibisid Pärnu lahes kahurlaev Mardus ja miinitraalerid Kalev ning Olev. Sõjalaevu kasutati praktiliste õppuste läbiviimiseks Seliste-Tõstamaa, Kihnu ja Orajõe mererühmadele.

1933.a. 26. augustil korraldas peastaap Kaitseliidu üleriigilised rännakvõistlused laskur- ja ratturjagudele. Pärnumaa malev osales mõlemal võistlusel. Laskurjagude marsruut, kokku 47 km, viis Jõhvist üle Kuremäe, Soompää ja Kivinõmme Permiskülla. Pärnumaa maleva laskurjagu tuli 3. kohale. Ratturjagudel tuli läbida 51 km ja Pärnumaa jagu jäi kümnendaks. Tagasihoidliku esinemise olevat põhjustanud vanad ja kehvas seisukorras jalgrattad, millised teekonnal parandamist nõudnud.



Vabadussõdalaste liikumise poliitilised keeristormid ja kaitseseisukorra väljakuulutamisele järgnenud vahistamised Pärnumaa malevat ei puudutanud. Järgneval malevate puhastamisel kustutati Pärnumaa maleva nimekirjast vaid Halliste malevkonna juristkonsult Paul Telg, kes pidas paremaks Soome põgeneda.



Väljaõppe parandamiseks oli malev jagatud õppepiirkondadeks, millised 1934.a. sügiseks olid kujunenud järgmisteks:

1. õppepiirkond – Kesk- ja Häädemeeste malevkonnad; instruktor maleva staabi juures;

2. õppepiirkond – Audru ja Jakobi malevkonnad; instruktor maleva staabi juures;

3. õppepiirkond – Vändra ja Tori malevkonnad; instrukror Vana-Vändras;

4. õppepiirkond – Saarde, Halliste ja Karksi malevkonnad; instruktor Kilingi Nõmmes.



Jätkusid malevkondade suvised väljaõppelaagrid, kus kaitseliitlastele jagasid oma teadmisi ja kogemusi kaitseväe ohvitserid ning allohvitserid. Kuna malevkonnalaagrid kujunesid osavõtjate poolest sageli liiga väikesearvulisteks, hakati kulude kokkuhoiu mõttes korraldama kahe või enama malevkonna ühislaagreid. 1934.a. oli neis laagrites esmakordselt kasutada peastaabi poolt antud telke. Kahjuks oli telke vaid kaheksa ja nii jätkus neist vaid laagri- ja kompaniide juhtkondadele. Suvelaagrid olid heaks toitlustus- ja sanitaarala praktikabaasiks naiskodukaitsjaile.

1934.a. 24.juunil tähistati esmakordselt Võidupüha. Pärnumaal oli paraade, rongkäike ja aktusi Pärnu-Jaagupis, Vändras, Kablis, Mihklis, Voltvetis ja Kilingi-Nõmmes. Pidustusi pidurdas halb ilm. Seevastu kõrgendatud pidulikkusega võeti 25. juunil vastu Pärnusse oma tervist parandama sõitnud riigivanem Pätsi. Auväravad, ülesrivistatud aukompaniid, lapsed-lilled ja mundris ning mundrita asjameeste rapordid algasid maakonna piirilt ja kestsid linnani. 4. juulil külastas Pärnu garnisoni väeosasid ja Pärnumaa malevat kaitsevägede ülemjuhataja kindralleitnant Laidoner.

12. augustil 1934 avati mälestusmärk Voltveti Punapargis, paigas, kus Pärnus formeeritud 6. jala- väepolgu 1. pataljoni luurekomando sai 23. detsembril 1918 oma lahinguristsed. Paarituhandele kokkutulnule kõneles pikemalt kolonel Tallo, kes kõnesoleval ajal noore alamkaptenina polgu 1. pataljoni formeeris ja juhtis.

.

1938.a. müüs Luise-Auguste Hennin (sündinud Stael von Holstein) Pärnus Vabadusväljaku ääres oleva kinnistu koos sellel asuva Itaalia losside stiilis ehitatud majaga 32 500 krooni eest Pärnumaa Malevale. Maja oli 19. saj. keskpaiku ehitanud endale suvemõisaks Uulu parun Reinhold Stael von Holstein. Selles ühes

Pärnu linna kaunimas ja stiilsemas puithoones jätkus ruumi nii maleva staabile kui ka malevapealiku korterile. Maja ees üle tänava oli plats, mida kasutasid rivistusteks ja paraadideks nii Kaitseliit kui sõjavägi.


1938.a. 7. augustil tähistas Pärnumaa malev oma kahekümnendat aastapäeva. Hommikul kell 9 asetasid maleva, naiskodukaitse ja noorte esindajad pärja Vabadussõjas langenute mälestussamba jalamile Alevi kalmistul. Kell 11 toimus Vabadusväljal maleva suurparaad. 3200 osalejaga paraadi juhatas maleva pealik major Avingo, paraadi võttis vastu Sõjavägede Ülemjuhataja kindral Laidoner. Noorte Kotkaste peavanemana andis kindral Laidoner noorkotkaste ja kodutütarde rühmadele üle 26 lippu. Laidoneri saatsid sotsiaalminister Oskar Kask ja Kaitseliidu peastaabi ülem kolonel Jaan Maide. Paraadile järgnes rongkäik läbi linna Pärli mõisa, kus tosina väliköögi abil toimus pidustustest osavõtjate toitlustamine. Peale lõunasööki toimus Pärnu Põllumeeste Seltsi näituseväljal suurejooneline rahvapidu, kus viibis ka kindral Laidoner koos abikaasaga. Viidi läbi malekondadevahelised võistlused võrkpallis ja köieveos, esinesid Isamaaliidu Tallinna osakonna segakoor ja Kihnu naiste rahvatantsurühm. Õhtul oli ilutulestik ja segaeeskavaga pidu Endlas, kus esinesid naiskodukaitsjad, kodutütred ja noorkotkad. Tänu ilusale ilmale ja ladusale korraldusele kulgesid ligi 10 000 osavõtjaga aastapäevapidustused igas suhtes väga hästi.



Uue suure sõja eel kuulus Pärnus ja Pärnumaal Kaitseliitu kaugelt üle kolme tuhande mehe. 1939.a.1. detsembri seisuga oli Pärnumaa Malevas 2725 kaitseliitlast. Järelkasvuks olid 1310 noorkotkast. Lisaks veel Naiskodukaitse kodutütardega. Maleva pealikuks oli 1925.a. märtsikuust alates kolonelleitnant Tõnis-August Avingo (Kotkaristi V ja III kl. teenetemärgid, Valgeristi II kl). Noorte Kotkaste Pärnumaa Maleva pealik oli Hendrik Ollino, tema abi J.Uustalu. Naiskodukaitse Pärnumaa Ringkonna esinaine oli Veera Laurits (Valgerist). Kodutütarde Pärnumaa Ringkonna vanemaks oli Mare Riismandel.

KL Pärnumaa Malevasse kuulusid Audru malevkond – m/k pealik lipnik August Sume, Halliste malevkond – pealik Peeter Nõmm (Kotkarist, Valgerist), Häädemeeste malevkond – pealik leitnant Elmar Toomingas (Kotkarist), Jakobi malevkond – pealik August Laur, Saarde malevkond – pealik Juhan Mitt (Valgerist, Kotkaristi V kl), Soontaga malevkond – pealik nooremleitnant Aleksander Koppel, Tori malevkond – pealik kapten Tõnis Virula (Valgetäht), Vändra malevkond - pealik Eduard Kärner ja Keskmalevkond – pealik leitnant Endel Toome (Valgetäht). Veel kuulusid malevasse Mereüksus (pealik kaptenleitnant Eustaatius (Eustasius) Miido), Mõisaküla raudteekompanii (pealik lipnik Hendrik Palm) ja Eriüksuste kompanii. NKK ringkonnas olid Abja, Aesoo, Are-Suigu, Jakobi, Jäärja, Kikepera, Koonga, Lelle, Lindi, Lõpe, Metsapoole, Mõisaküla, Penuja, Pornuse, Pustuski, Rannametsa, Reiu, Saarde, Sauga, Selliste, Sindi, Surju, Taali, Tali, Tori, Tori-Jõesuu, Tõstama Tõhela, Vana-Kariste, Vee, Veltsa, Vändra ja Eriüksuste jaoskonnad. Noorte Kotkaste Pärnumaa Malevas tegutses 62 rühma 102 allüksusega. NK malevavanem oli maanõunik Jüri Looväli, abivanemad maanõunik Ain Lusik (Kotkarist) ja koolide inspektor A.Tamm.

Pärnu Malevas oli 1939.a lõpul 774 meest. Maleva pealik oli maleva loomisest alates kolonelleitnant Jaan Lugus (Valgeristi III ja Kotkaristi III kl.). Maleva staap kasutas ruume linnale kuuluvas majas praeguste Rüütli ja Ringi tänavate nurgal (Nõukogude okupatsiooniaegne Ohvitseride Maja).





Kaitseliidust Omakaitseni



Moskvas 23. augustil 1939 sõlmitud NSV Liidu - Saksamaa mittekallaletungi lepingu (Molotov-Ribbentropi pakti) salajane lisaprotokoll andis Balti riigid N.Liidu meelevalda. 28. septembri öösel alla kirjutatud Vastastikuse abistamise pakt Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vahel tõi 18. oktoobrist alates Eesti pinnale võõrväe hulga, milline ületas tunduvalt meie rahuajal relvil oleva sõjaväe. Kaitseliidu ülesandeks jäi tingimusteta kuuletuda kõrgemalt tulnud käskudele ja julgestada võõrväe sissemarssi, oma maa sisulist okupeerimist.

16. juunil 1940 esitas N.Liit Eestile (ka Lätile) ultimaatumi, milles nõudis täiendavate sõjajõudude riiki lubamist ja uue valitsuse moodustamist. Samal päeval teatas Leningradi sõjaväeringkonna ülem komandarm (armeekomandör) Kirill Meretskov meie Sõjavägede Ülemjuhataja kindral Johan Laidonerile, et temale alluv 10. armee on saanud sissemarsikäsu Eestisse. Nii ka 17. juuni varahommikul sündis. Alanud okupatsioon oli nn. Baaside lepinguga alustatu lõpuleviimine. Okupatsiooni kindlustas umbes 100 000 okupeeriva riigi relvastatud sõjameest Eestimaa pinnal, lisaks umbkaudu 10 000 Punalipulise Balti Laevastiku meremeest merel. Seda oli peaaegu sama palju, kui Eesti Vabariik oleks suutnud mobilisatsiooni korral relvile tõsta.

Pärnusse jõudsid esimesed Punaarmee motoriseeritud üksused 19. juunil. Sama päeva hommikul jõudis Tallinna ÜK(b)P Keskomitee Poliitbüroo ja NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi liige Andrei Ždanov ja asus faktiliselt Eesti Vabariiki juhtima. 21. juuni õhtul nimetas president Päts sm. Ždanovi näpunäidete kohaselt ametisse Vabariigi uue valitsuse. Eesti Vabariigist oli saanud Nõukogude Liidule

tingimusteta alluv marionett. Vastavalt uute võimumeeste nägemusele kujundati ümber ka Pärnu linna ja maakonna võimustruktuurid. 5. augustil kell 24.00 läks Eesti üle Moskva ajale. 6. augustil võttis NSV Liidu

Ülemnõukogu 7. istungjärk Eesti NSV Nõukogude Liidu kooseisu. Okupatsioon oli sujuvalt ja tõrgeteta annektsiooniks muutunud.



27. juunil allkirjastas Vabariigi president Konstantin Päts Kaitseliidu likvideerimise seaduse. Seadus jõustus järgmisel päeval, 28. juunil, kuid juba 17. juunil, so. päeval, kui Punaarmee Eesti vabariigi okupeeris, oli KL Pärnu malev saanud telefoni teel käsu kaitseliitlaste käes olevad relvad ja Kaitseliidus arvel olevad isiklikud relvad staapi koguda. Aega käsu täitmiseks anti 36 tundi. Samasuguse telefonikorralduse sai 18 juunil Pärnumaa malev, tähtajaks 19. juuni keskpäev. 28. juunil jõustuv Kaitseliidu likvideerimise seadus nõudis malevate kõigi varade üleandmist. 1. juulil sai Pärnus baseeruv 6. Üksik jalaväepataljon käsu Kaitseliidu relvad vastu võtta. Ära anti kaks raskekuulipildujat, 5 084 vintpüssi ja püstolit ning üle 400 000 padruni. Andmata jäi 11 vintpüssi, 4-5 püstolit, 1 spordipüss ja ca 9 000

padrunit ning juba varem nimekirjadest kustutatud Jakobi malevkonna 2 (mõningail andmeil 3) Maksim-tüüpi kuulipidujat. Et Kaitseliidu varasid uute võimumeeste käest vähemalt osaliseltki päästa ja et neist oma rahvale kasu oleks, püüti jagada mööblit, lauanõusid, sanitaartarbeid ja puhkpilliorkestrite pille koolidele, seltsidele ning haiglatele. Nii õnnestus naiskodukaitsjate poolt pika aja jooksul korjanduste abil soetatud täiuslik abihaigla varustus üle anda Pärnu haiglale. Kuna aga punavõimurid sisustasid samuti oma kontoreid ja kodusid, korjati osa annetusi tagasi ja anti üle nõukogulikele organisatsioonidele. Uute võimumeeste töö tegi lihtsaks Kaitseliidus kehtinud ja tollele ajale iseloomulik ning enesestmõistetav väga täpne arvepidamine relvade, laskemoona ja kõigi muude varade osas. Kahjuks polnud ei aega ega võimalusi dokumentide ja relvaraamatute muutmiseks. Pärnumaa maleva kaunis maja läks kommunistliku partei Pärnumaa komitee käsutusse ja sinna kolis komsomolikomitee. Pärnu maleva staabi ruumid võttis üle Tööliste Kodu. Kaitseliit oli likvideeritud.


Algasid riigi- ja seltskonnategelaste, kõrgemate sõjaväelaste, politsenike, kaitseliitlaste või lihtsalt uutele võimumeestele mingil kombel teele ette jäänud meeste (ja naiste) arreteerimised. Esimeste hulgas

oli 25. juulil vahistatud Kaitseliidu Pärnumaa maleva propagandapealik Karl Meimre (tribunali otsus – 8 aastat sunnitööd). 25. septembril vahistati Pärnumaa maleva merirühma pealik Leo Väin (suri vanglas

02.08.1942), 12. detsembril Halliste malevkonna kompaniipealik kapten Peeter Kuum (tribunali surmaotsus), 24. jaanuaril 1941 Pärnumaa maleva sekretär Juhan Lips (10 aastat sunnitööd), 28. jaanuaril teatritegelasest kaitseliitlane Viktor Krull (10 aastat sunnitööd), 24. aprillil Vändra m/k pealiku abi kapten Mart Unt (surmaotsus viidi täide 20.02.1942), 22. mail Häädemeeste m/k Orajõe rühma pealik Vello Vallastu (surmaotsus viidi täide 08.08.1942). Kahjuks oli see vaid repressiivmasinavärgi häälestamine.



Elust-olust tolleaegses N.Liidus ja sealse riigivõimu poolt oma rahva vastu toime pandud massirepressioonidest oli kolmekümnendate aastate Eesti ajakirjanduses küllaltki palju kirjutatud. Ometi ei suudetud või tahetud uskuda, et kõik see on võimalik ka meil ja meie rahvaga. Ei suudetud või tahetud uskuda, et Stalin jätkab sealt, kus Peeter I-el omal ajal pooleli jäi ja milleks oma maa kaitsele asunud eesti sõdur Leninile võimalust ei andnud. Nii tabaski juuniküüditamine enamikke ohvreid ootamatult.

14. juuni esimestel tundidel kogu Eestis läbi viidud massiküüditamisega arreteeriti või küüditati Pärnust ja Pärnumaalt erinevail andmeil 636 – 727 inimest, nende seas kaugelt üle saja Kaitseliidu ja tema allorganisatsioonide liikme. Eesti Represseeritute Registri Büroo andmeil küüditati juunis ja juulis Pärnumaalt 789 inimest. Küüditamine toimus perekondade kaupa, rinnalapsed ja voodihaiged raugad kaasa arvatud. Küüditatud saadeti tähtajatule asumisele Siberisse. Küüditatute kogumiskohtades, tavaliselt raudteejaamades, eraldati mehed perekondadest ja loeti arreteerituiks. Peale vormilist eeluurimist määras tribunal või erinõupidamine arreteeritu kuni kümneks aastaks sunnitööle Venemaa töölaagritesse või langetas surmaotsuse. Kuna inimeste süü seisnes tihti vaid Eesti Vabariigi kodanikuks olemises ja lojaalsuses oma riigile, oli Kaitseliitu kuulumine arreteerimiseks või küüdivagunisse priipileti saamiseks enam kui piisav. Pärnumaa Maleva malevkondade juhtidest arreteeriti või küüditati Mereüksuste pealik kaptenleitnant Eustaatius (Eustasius) Miido, Audru m/k pealiku abi Jakob Tamm, Tori m/k pealik Tõnis Virula, Soontaga m/k pealik nooremleitnant Aleksander Koppel, Vändra m/k pealiku abi kapten Mart Unt, Jaagupi m/k pealiku abi Jakob Naudi, Halliste m/k pealik nooremleitnant Peeter Nõmm ja tema abi Hans Toompere ning Saarde m/k pealik leitnant Juhan Mitt. Kinnivõtmisest õnnestus pääseda ligi sajal nimekirja kantud inimesel. Tabamata jäid mõlemad malevapealikud, kuid kolonelleitnant Avingo abikaasa ja tütar küüditati.



Teadaolevalt küüditati ja/või arreteeriti järgmised Pärnu ja Pärnumaa maleva kaitseliitlased ning naiskodukaitsjad:



Pärnu linn.

Politseiametnik Aleksander Aasavee (suri kinnipidamiskohas), Pärnumaa maleva üksiku raskekuulipildujarühma pealik Kristjan-Friedrich Altmar (Valgetäht; erinõupidamise surmaotsus täide viidud 20.04.1942), politseiametnik Peeter Aru (surmaotsus täide viidud 13.04.1942), praost August Arumäe (10 aastat sunnitööd), politseikordnik Aleksei Ausmaa (surmaotsus täide viidud 21.04.1942), politseiametnik Nikolai Enno (10 aastat), politseinik Juhan Isak (surmaotsus täide viidud 17.08.1942), raudteelane Voldemar Isand (10 aastat), tehaseomanik Georg Jaanson (10 aastat), Kurt-Arvid Juntson (10 aastat), kaupmees Friedrich Jürgenson (5 aastat), laevakapten Johann-Heinrich Jürgenson (suri asumisel), Mihkel Kaints (surmaotsus täide viidud 17.08.1942), äriomanik Jaan Karu (suri eeluurimisel), äriomanik ja Keskmalevkonna üksiku kompanii pealik kapten August Kask (Valgetäht; surmaotsus täide viidud 17.08.1942), raudteelane Heinrich Kask (suri eeluurimisel), konstaabel Anti Koitmäe (surmaotsus täide viidud 21.04.1942), Pärnu maleva kompaniipealik kolonelleitnant Peeter Kolts (Valgetäht; surmaotsus täide viidud 20.04.1942), politsenik Julius-Heinrich Kurg (surmaotsus täide viidud 04.05.1942), advokaat Hugo Kuusner (suri eeluurimisel), naiskodukaitsja Marta Kuusner (suri 1942), kooliõpetaja Ado Laane (5 aastat), raudteelane Joosep Liik (5 aastat, suri vanglas), teenistuja Ain Lusik (Kotkarist; surmaotsus täide viidud 20.04.1942), Riigikogu liige ja politseinik, Pärnumaa maleva pealiku abi Jüri Marksoo (Kotkaristi III ja V kl, Valgeristi III kl; suri kinnipidamiskohas), advokaat Peeter Meenov (10 aastat), Erich Miljand (5 aastat), kohtunik Anton Nõmm (surmaotsus täide viidud 20.04.1942), Konstantin Palo (Valgetäht; surmaotsus täide viidud 04.05.1942), politseinik Jüri Pender (Kotkarist; surmaotsus täide viidud 21.04.1942), erumajor Johannes Pulma (surmaotsus täide viidud 25.08.1942), vanglaametnik Richard Põld (surmaotsus täide viidud 17.08.1942), politseinik Artur-Emil Pärn (Valgetäht; surmaotsus täide viidud 21.04.1942), Kondrad Raid (6 aastat), politseiametnik Juhan Raidma (surmaotsus täide viidud21.04.1942), mereüksuste pealik Juhan (Johan) Rautsma (Valgetäht, Kotkarist; surmaotsus täide viidud 04.05.1942), pangaametnik Martin Rebane (suri eeluurimisel), konstaabel Rein Reitak (surmaotsus täide viidud 01.04.1942), ratsaüksuste pealik Villu (Villem, Vello) Riismandel (Valgetäht; surmaotsus täide viidud 20.04.1942), kodutütarde Pärnumaa ringkonnavanem Mare Riismandel, politseinik Aleksander Saarepera (10 aastat), õigeusu preester ja Kaitseliidu toetajaliige Ivan Sergejev (10 aastat), konstaabel Kristjan Sillaste (10 aastat), äriomanik Evald-Heinrich Sirk (8 aastat), politseinik Albert Sooveer (surmaotsus täide viidud 18.03.1042), ajakirjanik Hans Sumeste (surmaotsus täide viidud 04.05.1942), raudteelane Georg Suurevälja (10 aastat), Pärnu linnapea ja linna VTÜ esimees, Pärnumaa maleva juhatuse liige lipnik Priit Suve (Valgetäht, Kotkarist; surmaotsus täide viidud 20.04.1942), Artur Sügis, vandeadvokaat Jaan Tallo (surmaotsus täide viidud 17.08.1942), erukolonel Karl Tallo (surmaotsus täide viidud 24.04.1942), politseinik Juhan Tamm (suri eeluurimisel), vanglaametnik ja Pärnumaa maleva rühmapealik Eduard Tint (surmaotsus täide viidud 20.04.1942), Hermann Tomson (10 aastat), metsaametnik Endel Toome (Valgetäht; suri eeluurimisel), Pärnumaa maleva vaneminstruktor Martin (Märt) Tähiste (Valgetähe III kl, Kotkaristi IV kl; surmaotsus täide viidud 17.08.1942), politseikomissar Juhan-Voldemar Vau (surmaotsus täide viidud 20.04.1942).



Kilingi-Nõmme.

Konstaabel Paul Hõimoja (suri eeluurimisel), naiskodukaitsja Ella-Adele Hõimoja, politseiametnik August Kaur (10 aastat), politseiametnik Jokob Lelle (Valgetäht; 10 aastat), politseiametnik Peeter Raud (surmaotsus täide viidud 13.04.1942), teemeister Eduard Sõber (10 aastat, suri kinnipidamiskohas), ärijuht ja Saarde m/k pealiku abi Ants (Hans) Toompere (Valgetäht, Kotkarist; surmaotsus täide viidud 20.04.1942), naiskodukaitsja Mare Toompere, äriomanik ja kompaniipealiku abi Alfred Veemees (surmaotsus täide viidud 21.04.1942), naiskodukaitsja Minna-Pauline Veemees.



Mõisaküla.

Halliste m/k pealiku abi major Johannes-Jaan Allik (Valgetäht; surmaotsus täide viidud 15.01.1942), jaamakorraldaja Peeter Karu (5 aastat), politseinik Mihkel Koolmeister (surmaotsus täide viidud 04.05.1942), raudteelane Avo (Boschko) Nõlvak (surmaotsus täide viidud 04.05.1942), Arnold Pitkäärt (10 aastat), Halliste m/k propagandapealik nooremleitnant Elmar Raidal (Glük) (10 aastat), tööstur Villem Sumberg.



Sindi.

Konstaabel Martin Kartus (Valgetäht; suri kinnipidamiskohas), konstaabel ja kompaniipealik Mihkel Lille (Valgetäht, Kotkarist; surmaotsus täideviidud 19.02.1942), NKK Paikuse jaoskonna esinaine Hilda Lille, kirikuõpetaja Emil-Alfred Paigaline (surmaotsus täide viidud 21.04.1942), raudteelane Albert Rander.



Abja vald.

Agronoom ja Halliste m/k majanduspealik Kristjan (Christian) Arro (Kotkarist; surmaotsus täide viidud 21.04.1942), kaupmees Mats Arro (5 aastat), arst ja NKK Abja jaoskonna esinaine Els-Aliine Blum-Sapas (suri asumisel), politsenik Kalju Ereline (suri kinnipidamiskohas), talunik Ants Mikk (surmaotsus täide viidud 25.08.1942), talunik Benjamin Martin, raudteelane ja rühmapealik Hendrik Mägar (surmaotsus täide viidud 20.04.1942), Halliste m/k pealik nooremleitnant Peeter Nõmm (surmaotsus täide viidud 04.05.1942), naiskodukaitsja Linda Nõmm, naiskodukaitsja Marie-Rosalie Tõrvand (surmaotsus täide viidud 13.04.1942), politseinik August Ungru.



Are vald.

Jakobi m/k pealiku abi Jakob Naudi (Kotkarist; suri eeluurimisel), Audru m/k pealiku abi Voldemar Pavelson (10 aastat).



Audru vald.

Audru m/k pealiku abi Jakob Tamm (Kotkarist; surmaotsus täide viidud 13.04.1942).



Halinga vald.

Kooliõpetaja kapten Karl Alamäe (Kotkarist; surmaotsus täide viidud 21.04.1942), konstaabel Jaan Joosep (Valgetäht; surmaotsus täide viidud 21.04.1942), naiskodukaitsja Anna Joosep, konstaabel Anton Luster (surmaotsus täide viidud 13.(17.)08.1942).



Häädemeeste vald.

Talunik Johannes (Juhan) Post (suri kinnipidamiskohas).



Kaisma vald.

Politseiametnik Mart Veeroja (10 aastat).



Laiksaare vald.

Konstaabel ja kompaniipealik Mihkel Ausmaa (suri kinnipidamiskohas), talunik ja rühmapealik Voldemar Kamdron (Kotkarist; surmaotsus täide viidud 21.04.1942), talunik August Murd (surmaotsus täide viidud 21.04.1942).



Lelle vald.

Konstaabel ja talunik Theodor Laas (10 aastat, suri kinnipidamiskohas), kooliõpetaja Johannes Laretei (surmaotsus täide viidud 04.05.1942), kompaniipealik lipnik Voldemar Virkus (surmaotsus täide viidud 13.04.1942).



Paikuse vald.

Talunik Kaarel Silvere.



Rajangu vald.

NKK Rajangu jaoskonna esinaine Meeta-Amalie Jänes.



Sauga vald.

Konstaabel Aleksander Auste (Austee) (surmaotsus täide viidud 25.08.1942), talunik ja kompaniipealik Martin Koger (surmaotsus täide viidud 20.04.1942).



Seliste vald.

Kompaniipealik Hans Anspal (surmaotsus täide viidud 31.05.1042), Pärnumaa meriüksuste pealik Eustaatius Miido (10 aastat), talunik Juhan Suluste (surmaotsus täide viidud 04.05.1942).



Tali vald.

Talunik Hendrik Kaldmäe (suri kinnipidamiskohas), talunik Elmar-Reinhold Kurm (suri kinnipidamiskohas), talunik Voldemar Nõmm (5 aastat, suri asumisel), NKK Tali jaoskonna esinaine Heidi Rätsep, talunik ja kompaniipealik nooremleitnant Peeter Soonets (Valgetäht; surmaotsus täide viidud 24.04.1942), talunik Jaan Tallo (suri eeluurimisel).







Tihemetsa vald.

Talunik ja Saarde m/k pealik lipnik Juhan Mitt (suri kinnipidamiskohas), talunik Hans Sapas (5 aastat), Hans Villemi (surmaotsus täide viidud 25.08.1942).



Tori vald.

Talunik ja rühmapealik Feliks Kaldmaa (surmaotsus täide viidud 04.05.1942), talunik Julius Lossmann (suri kinnipidamiskohas), talunik ja Riisa ratsakomando pealik Jaan Riis (Valgetäht, Kotkarist; suri eeluurimisel), talunik Peeter Teearu (5 aastat), koolijuhataja ja Tori m/k pealik Tõnis Virula (Valgetäht; surmaotsus täide viidud 17.08.1942), NKK Tori jaoskonna esinaine Hilda Virula.



Tõstamaa vald.

Äriomanik ja Soontaga m/k pealik nooremleitnant Aleksander Koppel (surmaotsus täide viidud 04.05.1942), talunik Jaan Teoste (suri eeluurimisel).



Vändra vald.

Talunik ja vallavanem Voldemar Altsaar (Valgetäht; suri kinnipidamiskohas), politseiametnik Jaan Niidu (Valgetäht; surmaotsus täide viidud 30.08.1942), naiskodukaitsja Linda Unt.



Arreteerimisesest ja küüditamisest pääsenutele algas metsavennaelu, mis esialgu seisnes vaid enda varjamises. Kuna enamus kaitseliitlastest olid maamehed, varjati end kodukandi metsades, sest vaid kodu lähedus võimaldas saada metsaeluks vajalikku riietust ja toitu. Samuti vajasid mehekätt naiste ja laste õlgadele jäänud talutööd. Nii möödusid end koduläheduses varjajate päevad metsapadrikusse peidetud onnides puhates ja hämar-valged suveööd talutöid tehes. Raskem oli linnameeste olukord, kes said loota vaid maal elavate sugulaste või heade tuttavate abile. Lootust andsid kuuldused peatselt algavast sõjast Venemaa ja Saksamaa vahel.



Kuigi N.Liidu ametlik ajalugu räägib ootamatult alanud sõjast, mäletavad kaasaegsed asju veidi teisiti. Pärnus anti mõni päev enne toimumist teada, et 21. juuniks määratud Nõukogude Eesti esimese aastapäeva pidustused ja 22. juunil algama pidanud suurejooneline kunstidekaad jäävad ära. Tavapäratut aktiivsust oli märgatud Punaarmee üksuste liikumises ja värskete võimumeeste askeldamistes.

22. juuni varahommikul alanud sõda tõi kaasa Nõukogude repressiivorganite aktiivsuse kasvu. Algas hävituspataljonide moodustamine Punaarmee tagala julgestamiseks ja stalinliku põletatud maa taktika teostamiseks. Nii see kui 30. juunil välja kuulutatud mobilisatsioon Punaarmeesse suurendas end metsades varjavate meeste hulka. Diversantide hävitamiseks ja mobilisatsioonist kõrvale hoidjate tabamiseks korraldatud julgeolekumeeste ja hävituspataljonide haarangud sundisid metsavendi organiseeruma ja relvastuma. Relvade saamiseks tehti rünnakuid kohalikele täitevkomiteedele, miilitsatele ning punaväe õhuvaatluspostidele. Julgust ja indu andis Saksa vägede kiire ja edukas edasiliikumine. Et kiirendada vihatud punavõimu lõppu, rikkusid metsavennad telefoniliine, lõhkusid sildu, ehitasid metsateedele teetõkkeid, paigutasid ümber teeviitu, sundides nii taanduvaid punaväe üksuseid metsateedel sihitult ekslema. Lõuna-Pärnumaalt on kuuldud lugu, kus teetõketesse peideti mesilastarusid. Kas ja kuidas üllatusmiinid töötasid, pole kahjuks teada. Paremini relvastatud, astuti lahingusse hävituspataljonide ja ka punaväe väiksemate üksustega.

Metsavendade tegevuses ja juhtimises andsid tooni arreteerimistest pääsenud Kaitseliidu eri taseme pealikud. Kilingi-Nõmmel sai üheks vastupanuliikumise juhiks Saarde m/k 2. kompanii relvur-pealik Hermann Jugasaar (vahistati 17.10.1944; tribunali surmaotsus viidi täide 31.05.1945). Saarde 2. kompaniil oli peidetud 2 vene ja 8 Inglise vintpüssi ning umbes 7000 padrunit. Alates 25. juulist oli metsavendade alaline relvastatud valve Jugasaare Veski talus, hiljem ka Saarde Põllumajandustööstuses. Meeste kiireks ja operatiivseks ümberpaigutamiseks hoiti käepärast paari veoautot. Pidev side oli ümbruse metsavendade salkadega.

Kui juuli algul jõudsid Saksa väed Põhja-Lätimaale, leiti paljudes kohtades olevat paraja aja kohapealse punavõimu kukutamiseks. Algas hiljem Suvesõjaks nimetatud relvastatud vastupanu Nõukogude võimule. Eriti kiirustati Läti piiri äärsetes valdades, sest neile olid Saksa väed kõige lähemal. 3. juulil ja ööl vastu 4. juulit koondusid Lõuna-Pärnumaa valdade metsavennad, kokku 200 – 250 meest, keskse juhtimise alla. Üldjuhiks sai endine Vändra malevkonna pealik ja Pärnumaa maleva instruktor, peale Kõrgema Sõjakooli lõpetamist KL Peastaabi laskeosakonna (õppeosakona) pealik major Paul-August Lilleleht (varem Lilienblat; kaitsepataljoni ja 9. jalaväepolgu rühmaülem; 1944.a. 6. piirikaitserügemendi ülem; vahistati 28.02.1950, suri 11.08.1955 Bratski laagris), kes nimetas valdadesse alljuhid. Vaatamata sellele, et relvi jätkus vaid pooltele meestele, võeti 3. juulil võim üle Tali, Saarde, Tihemetsa ja Laiksaare vallas, sama päeva õhtuks oli punavõimust vaba ka Kilingi-Nõmme linn, kus linnavanemaks määrati Saarde malevkonna spordipealik lipnik Endel Nirk, tema abideks Pärnu Poeglaste Gümnaasiumi endine riigikaitse õpetaja lipnik Evald Sild, lipnik Johann Ekbaum ja leitnant Evald Ant. Täitevkomitee ülevõtmisel saadi juurde nii vajalikke relvi. Major Lillelehe eestvõttel formeeriti Tihemetsa Metsatehnikumi õpilastest võitlussalk, kellele relvad ja padrunid välja jagati. 4. juulil võeti võim üle Abja, Orajõe ja Häädemeeste vallas.

Oli selge, et võimuvahetus Lõuna-Pärnumaal ja eriti Kilingi-Nõmmes on peagi Pärnus teada ja vastuaktsioon ei jää tulemata. Linna koondati ümberkaudseid metsavendi. Raudtejaam ja teed võeti valve alla. Metsavendade valvetõke tabas Tallinna 4. sõjaringkonna komissari Pakkas´e, kellelt saadi K.Nõmmes ja ümbruskonnas vahistamisele määratud isikute nimekiri. Ülekaaluka vaenlasega lahingusse astumise vältimiseks lasti kõik sõjaväeešelonid jaamast peatumatult läbi sõita.

Nagu kardeti, jõudis kuuldus bandiitide tegutsemisest Kilingi-Nõmmes Pärnusse punavõimu juhtideni. Seal 4. juulil kiiruga kostatud hävituspataljonlaste 150-meheline karistussalk julgeolekuohvitseride juhtimisel asus teele ja sattus enne Kilingi-Nõmmet Liivamäe männikus metsavendade varitsusele. Puhkenud lahingus kandis karistussalk ränki kaotusi ja jooksis laiali, Kilingi-Nõmme kaitsjatest langesid Karl Kuningas ja Hendrik Teder. Raskelt sai haavata major Lilleleht. Koos major Lillelehega oli kümme haavatut, hävitajatel oli 68 surnut, 10-16 haavatut ja 10 meest andis end vangi.

Järgmisel varahommikul tungis Kilingi-Nõmme vene motoriseeritud üksus – oma tuhatkond meest kümnekonna soomusmasina toetusel. Eilse lahingu võitjad olid sunnitud ülekaaluka jõu ees taanduma. Mitmed punastele ette jäänud kohalikud ja haiglas olnud haavatud hukati, kümned majad põletati maha.

Lõuna-Pärnumaa vastupanuliikumise keskuseks kujunes nüüd Tali. Kuna vastaseks polnud enam hävituspataljonlased vaid Punaarmee regulaarüksused, oli suurimaks probleemiks relvade vähesus. Relvi otsustati hankida Lätist ja luua ühtlasti kontakt Saksa vägedega. Lemsalus (Limbaži) saadigi Kaitseliidu sõsarorganisatsioonilt 27 vintpüssi ja kaks kergekuulipildujat ning kohtuti Saksa armeestaabi luuregrupi juhi Valter-Friedrich Daugulli (Tartust pärit baltisakslane) ja tema grupi kahe luuraja, Artur Mäehansu ja Helmut Pedanikuga. Daugull edastas kapten Raidilt saadud informartsiooni ja abipalve armeestaabi luureosakonnale. Soomes loodud Erna-grupi ja Saksa luurekooli ettealmistusega Mäehans ja Pedanik koos oma raadiojaamaga sõitsid meie meestega Talile kaasa ja nii oli side pealetungivate Saksa üksustega olemas. Tagasi Talile jõuti 6. juuli varahommikul.

Sõjamehed vajasid meditsiiniabi ja toitmist. 6. juulil, seega kolm päeva peale võimu ülevõtmist moodustas Tali NKK esinaine Marie Sepp agaramatest naiskodukaitsjaist naisrühma. Selles osalevad 36 endist naiskodukaitsjat tegutsesid Tali Omakaitse naisrühmana kuni oktoobrikuu lõpuni.

Teine suurem kokkupõrge oma kodude kaitsjate ja hävituspataljoni ning neid toetava punaväe üksuse vahel oli 5. – 7. juulil Rannametsa mägedes. Rannametsa (Timmkanali) lahingu juhtideks olid Kaitseliidu Häädemeeste malevkonna pealik nooremleitnant Elmar Toomingas (langes metsavennana 14. detsembril 1949 lahingus Riikliku Julgeolekuministeeriumi (MGB) üksusega Eidapere jaama lähedal) ja Orajõe abimetsaülem ning kaitseliitlane lipnik Karl Ollino.



3. juuli õhtul Tihemetsa hõivanud 50-60-mehelist metsavendade rühma juhtis Saarde malevkonna 1. kompanii pealik Juhan Maide. Tihemetsa vallas varjas end KL Peastaabi ülem kolonel (pärastine kindralmajor) Jaan Maide, kuid tema osalusest Suvesõjas pole andmeid.Vändra ümbruse metsavendade üldjuhiks oli Pärnumaa maleva pealik kolonelleitnant Avingo, olulisemad vastupanu organiseerijad Vändra m/k pealik kapten Mart Unt, 2. kompanii pealik leitnant Adolf Lind ja Vändra kompanii pealik Jaan Mett.

Tegutseti ka mujal Pärnumaal. 5. juulil kukkus punavõim Tõstamaa ja Seliste vallas, 6. juulil Vändras ja Soontaga vallas, 7. juulil Mõisakülas ja Rajangu vallas ning 8. juuli varahommikul Audru vallas. Rajangu vallas juhtis metsavendi kaitseliitlane nooremleitnant August Pakkal (vahistati 1948. aastal ja määrati 25 aastat sunnitööd). Enne Saksa vägede saabumist oli Nõukogude võim kukutatud Pärnumaa kahes linnas (Kilingi-Nõmme ja Mõisaküla) ning kolmeteistkümnes vallas maakonna neljast linnast ja kahekümnest vallast.



Linnas oli relvastatud vastupanu osutamine võimatu ja igasugune organiseerumine nõudis äärmist

konspiratiivsust. Nii pole andmeid suuremate põrandaaluste gruppide tekkest ja tegevusest Pärnu linnas.

Vahetult enne sõja puhkemist loodi Pärnu Maleva suuskratturite üksikrühma pealiku nooremleitnant Elmar Orav`a ja sama rühma sekretär-pealiku Jaan Pukits´a ettevõtmisel 20-30 liikmeline vastupanurühm. Kuna Pukits oli Majandusühisuse ärijuht ja ühisuse töötajad endised kaitseliitlased või muidu usaldusväärsed isikud, jäid rühma kogunemiskohaks Majandusühisuse laoruumid Riia maanteel. Alati rahvarohked äriruumid võimaldasid käia ja olla ilma nuhkide tähelepanu äratamata. Oodati võimalust väljaastumiseks. Kuna rühm oli vaid osaliselt relvastatud, üritati Edmund Kuusik´u eestvedamisel relvi hankida sissemurdmise teel endise 9. Üksiku jalaväepataljoni relvalattu, nn. Elevandi aita. Üritus ebaõnnestus, kuid üritajad pääsesid kinnivõtmisest.



Esimene Saksa üksus ületas Eesti piiri Kiisa piiripunktis (Jäärjast 6 km) esmaspäeval, 7. juulil. Eesti polnud Saksa armeedegrupile Nord pealöögi suunal, seepärast polnud neil siin kasutada ei tankigruppe ega suuri motoriseeritud üksusi*. Alates Riia langemisest ja Daugava ületamisest ei õnnestunud Eesti suunal opereerivatel Saksa vägedel enam punaväega olulist lahingukontakti saavutada. Oli vaid juhuslikke kohtumislahinguid üksikute punaväe gruppidega. Lausa paaniliselt põgenevale võitmatule Punaarmeele järele jõudmiseks moodustati motoriseeritud lahingugruppe. Üks selline, Wehrmaht´i 26. armeekorpuse väeosadest moodustatud motoriseeritud eelüksus oberst Hullerspeier´i juhtimisel jõudis 8. juuli keskpäeval Pärnusse. Linn võeti üle lahinguta. Olid vaid lühiajalised tulevahetused Riia maanteel Raeküla männiku ja surnuaedade rajoonis, kus üksikud, oma ülemate poolt maha jäetud punaväelaste grupid sakslatele vastupanu osutasid. Pärnu hõivamiseks kulus sakslastel umbes tund aega. Juhuslikes tulevahetustes kaotasid elu kaks Saksa armee soomusgrenaderi.



Kohe peale Saksa vägede linna jõudmist hakkasid mehed kogunema Kaitseliidu Pärnu maleva staabi juurde ja algas Omakaitse organiseerimine. Kolonel Viktor Koern (langes 19.07.1941 Audru lahingus) kui kõrgemas auastmes olev ohvitser võttis loodava Omakaitse juhtimise enda peale. Õhtuks oli Omakaitsega ühinenud üle kolmesaja mehe, kellest enamuse moodustasid endised kaitseliitlased, Majandusühisuse grupp kaasa arvatud. Kuna puudus politsei, võttis Omakaitse juba loomise käigus enda peale korra tagamise linnas. Relvad saadi vahistatud punaväelastelt või leiti punaväe kasutuses olnud hoonetest, kuhu need paanilisel põgenemisel maha olid jäetud.



Millal siis sai Kaitseliidust Omakaitse? Kuna enamik metsavendade ja linnade vastupanurühmade juhte ning liikmeid olid kaitseliitlased, nimetati end Kaitseliiduks. Kui major Lilleleht sai Liivamäe lahingus raskelt haavata, läks metsavendade juhtimine Lõuna-Pärnumaal üle kapten Raid´ile. Omakaitse nimetust kasutas 1941.a suvesündmusi uurinud õigusteadlase prof. Herbert Lindmäe väitel Pärnumaal esmakordselt piirivalve Mõisaküla rajooni ülem ja nüüd siis Lõuna-Pärnumaa metsavendade üldjuht kapten Villem Raid Talil 6. juuli õhtupoolikul metsavendade Tali rühmituse formeerimisel Omakaitse kahekompaniiliseks pataljoniks. Omakaitse loomisel Pärnus 8. juulil kasutati paralleelselt Omakaitsega ka Kaitseliidu nimetust. Omakaitse formeerimine maakonna valdades ja linnades toimus eranditult repressioonide sõelast läbi tulnud endiste Kaitseliidu pealikute juhtimisel ja kaastegevusel. Pärnus lisandusid neile vanemad, võimuvahetusel juba reservis olnud või punavõimu algperioodil tegevteenistusest lahkunud ning arreteerimisest pääsenud Eesti ohvitserid. Lihula-Märjamaa suunal tegutses omakaitse 35-40-meheline löögirühm Pärnu maleva üksiku suuskratturite rühma pealiku nooremleitnant Elmar Orava (langes 10. juulil 1941 Läänemaal Teenuse lahingus) juhtimisel, Saksa rügemendi koosseisus sõdis peamiselt Laiksaare, Tali, Orajõe ja Tihemetsa valla meestest formeeritud Lõuna-Pärnumaa omakaitselaste kompanii Häädemeeste m/k pealiku leitnant Elmar Toominga juhtimisel. Tänaste andmete kohaselt langes Suvesõjas, tapeti pärast vangi langemist või suri lahinguis saadud haavadesse 110 Pärnumaa metsavenda-omakaitselast. Suurem osa neist olid olnud kaitseliitlased.



Kaitseliitu asendas Omakaitse. Suur osa vahistamised, küüditamised ja suvesõja üle elanud kaitseliitlastest jätkas kas Omakaitses, Idapataljonides või Eesti Leegionis. Sõjas ellujäänuid ootas metsa-



*Armeedegrupil Nord oli kasutada üks tankigrupp 600 tankiga, millist kasutati Leningradi suunal. Saksa armee põhijõu moodustasid

omal jalal liikuvad jalaväediviisid. Vastas oleval Punaarmee Looderindel oli neli mehhaniseeritud gruppi kokku rohkem kui kahe tuhande tankiga. Sakslaste Daugavini jõudmise ajaks oli Looderinde kahest tuhandest tankist rivis ja lahingukorras ilmselt tunduvalt vähem, aga oli sakslaste tankigruppki kaotusi kandnud.



vennaelu ja Venemaa vangilaagrid, mille lõpptulemuseks oli kõdunemine nimetutes ristideta haudades. Kõik kunagised Pänumaa Maleva malevkondade pealikud langesid Idarindel, 1944.a. aasta kaitse- lahinguis või surid küüditatuina ehk vangidena GULAG-is. Tagasi kodumaale jõudsid vähesed. Eri- nõupidamise otsusega 10-aastase sunnitööga karistatud Mereüksuste pealik kaptenleitnant Miido vabanes Sosva laagrist 1956.a. ja suri kodumaal 1978. aastal. Pärnumaa maleva pealik kolonelleitnant Avingo arreteeriti 03.10.1949 Vändra vallas ja saadeti kümneks aastaks sunnitööle. Ka temal õnnestus vangistusaastad üle elada ja tagasi kodumaale jõuda. Tõnis-August Avingo suri 19. novembril 1965.a. Kehnas ja on maetud Pärnu Metsakalmistule. Pärnumaa Maleva kauaaegse pealiku hauda tähistab Kaitseliidu embleemiga mälestuskivi. Pärnu Maleva pealik kolonelleitnant Jaan Lugus varjas end 1940.a. suvel kodukandis Viljandimaal. Arreteeriti 18. mail 1946 ja mõisteti viieks aastaks vangi. Suri 12. veebruaril 1947 Kemerovo oblastis JužKuzbasLag´is.





Kasutatud kirjandus:



Ago Pajur, Aldur Vunk. Rahvusriigi sünd Pärnumaal (1917-1919). Pärnu Muuseum, Pärnu Maavalitsus, Pärnu Omavalitsuste

Liit, 2008



Mati Kröönström. Kaptenite ja leitnantide sõda. Eesti sõjaväe juhtkoosseis Vabadussõjas 1918-1920. Mati Kröönström ja

Tänapäev, 2010



J.Saar. Enamlaste riigipöörde katse Tallinnas 1.detsembril 1924. Kirjastus „Valvur“, Tallinn, 1925


Mati Õun. Eesti sõjavägi 1920 – 1940. Tammiskilp, Tallinn 2001



Herbert Lindmäe. Suvesõda Pärnumaal 1941. Sihtasutus Valge Raamat, 2006



Naiskodukaitse tegevuse ülevaade algpäevist kuni 1938. aastani. Naiskodukaitse keskjuhatuse kirjastus, Tallinnas, 1939.a.



Kokkuvõte Kaitseliidu Peastaabi õppe-spordi osakonnale Pärnumaa maleva ajaloo 1925 - 1932 aastate kohta.



Kokkuvõte Kaitseliidu Peastaabi õppe-spordi osakonnale Pärnumaa maleva ajaloo kohta 1.04. 1932 - 31.12. 1934.



Üldkokkuvõte Pärnumaa Omakaitse ajaloolisest tegevusest Kaitseliidu likvideerimisest kuni 1. jaan. 1942.a. Pärnus. 1942.a.

Koostanud Bernhard Parming.



Artiklid ajakirja Kaitse Kodu 1925,1926, 1927, 1928, 1929, 1930, 1931, 1934, 1935, 1936, 1937, 1938.a. üksiknumbritest.