Kolonelleitnant Tõnis-August Avingo lapselaps annab Pärnu Muuseumile üle oma vanaisa aumärgid

Tõnis-August Avingo (kuni 1936. aastani Adamson) sündis 13. augustil 1887 Uue-Vändra vallas Pärnumaal talupidajate perekonnas. 1914. aastal alanud sõda viis Avingo Gatšina lipnikekooli ning tsaariarmee ohvitserina võttis ta osa sõjategevusest Riia ja Galiitsia rinnetel. Hiljem jõudis ta tõusta rooduülema ametikohani ning staabikapteni auastmesse. Silmapaistvate saavutuste eest autasustati teda mitmete toonaste aumärkidega – Püha Anna III ja IV järgu ning Püha Stanislavi III järgu ordenitega. Eesti vabadussõjast võttis Avingo osa rooduülemana 2. jalaväepolgus ja Sakala partisanide polgus lõunarindel võideldes. Pärast vabadussõja lõppu jätkas ta rahuaegset teenistust kuni 1921. aastani Valgas soomusautode kolonni ridades. Pärast demobiliseerumist jätkas Avingo tegevust talupidajana. Kõrvuti talupidamisega jäi Avingo seotuks riigikaitse küsimustega. 1925. aastal nimetati ta Kaitseliidu Pärnumaa maleva Vändra malevkonna pealikuks ja juba sama aasta 15. märtsist alustas teenistust Kaitseliidu Pärnumaa maleva pealiku ametikohal.

Majoriks ülendati Avingo 1931. aastal, kolonelleitnandi auastmesse tõusis ta aastaks 1940 ning malevapealiku ametis õnnestus tal suhteliselt erandlikult olla kuni esimese iseseisvusaja lõpuni.

Punavägede sissetungi järel õnnestus Avingol endal 1941. aasta küüditamise eest varjuda, kuid tema perekond represseeriti ja saadeti Siberisse. Sellele järgnes vana rindemehe tegutsemine suvesõja raames metsavennana Suurjõe ja Rõusa ruumis. Nõukogude julgeolek suutis ta arreteerida alles 1949. aastal. Pärast vangistusest vabanemist 1956. aastal naasis Avingo Pärnusse ning asus elama Ringi ja Võimlemise tänava nurgal asuvasse majja.

Oma aurahad oli ta pannud aegsasti kurja silma eest tallele, sest pärast vangla-aastaid olid tal need kenasti alles ja olemas. Paraku nägid omaksed tema autasusid viimati 1967. aastal. Pärast kolonelleitnandi surma 1968. aastal olid märgid kadunud ning selles kahtlustati Koidula pargi koristajana tegutsenud meesterahvast, kes väidetavalt oli julgeolekuagent. Arvatud on, et pargimehe ülesanne oli kontrollida klikiaegse sõjapealiku meelsust ja jälgida kolonelihärrat külastavat seltskonda. Mis nende vahel täpselt toimus ja millest nad kõnelesid, ei oska muidugi täna enam keegi öelda, aga fakt on see, et pärast Avingo surma olid vanahärra kodust kadunud aktuaalsed aumärgid ning tänavapildist ka eelmainitud pargivaht.

Aegamisi vajus lugu unustuse hõlma ja Avingo aurahasid peeti jäädavalt kadunuks. Seda kuni 2016. aasta sügiseni, mil selgus, et märgid on siiski alles Nimelt oli pargivaht toimetanud märgid 1971. aastal Avingo kaugemate sugulaste juurde ja andnud teada, et juhul, kui armsad sugulased märke enda valdusesse ei võta, viskab ta need Pärnu jõkke. Mõistes olukorra erakordsust, võeti kollektsioon vastu ning kõik järgnevad aastad peideti ja varjati neid hoolikalt mitmel moel ning mitmes kohas.